sajandi lõpus–20. sajandi alguses domineeriv ajalookirjutuse vorm endiselt poliitiline ajalugu. • Kultuuriajalugu viljeleti eeskätt väljaspool ülikoolide ajalooteaduskondi: asjaarmastajatest ajaloolaste, ent samuti etnoloogide ja folkloristide seas. • Kultuuriajaloo varane institutsionaliseerumine saab Saksamaal alguse 20. sajandi esimestel kümnenditel ja on seotud eeskätt Karl Lamprechti tegevusega. Karl Lamprecht (1856–1915) • Üldine käsitlus ajalooteadusest: ◦ Totaalse ajaloo-printsiip: ajaloolane peab haarama kõiki mineviku aspekte. ◦ Ajalooteadus peab arvestama nii materiaalseid kui ka vaimseid tegureid. ◦ Ajalooteadus peab olema geograafiliselt haardelt universaalne, võrdlevalt tuleb uurida kõiki maailma kultuure, mitte ainult Lääne kultuuri. ◦ Ajalooteaduse alus on psühholoogia: “ajalugu on rakenduslik psühholoogia”.
sajandil, eeskätt Saksamaal sündinud arusaam, et kultuur on midagi, mis ajas muutub ja mis ei ole tingimata taandatav progressi mudelile – iga kultuur on ajalooline ja ainulaadne ☼ tänapäevase kultuuriajaloo ideeline ja institutsionaalne alus loodi 19. sajandi II poole Saksamaal, kus kultuuriajalugu muutus uueks akadeemiliseks distsipliiniks ja kus töötati välja kultuuriajaloo metodoloogilised alused. 25.02 Kultuuriajaloo kui distsipliini kujunemine Karl Lamprecht (1856-1915) ☼ totaalse ajaloo-printsiip,kollektiivsuse rõhutamine – mitte ainult Saksamaa, vaid ka maailm ☼ institutsionaalne mõju: 1909 – Kultuuri- ja üldajaloo instituut (Institut für Kultur- und Universalgeschichte); kiire ja rahvusvaheline populaarsus. ☼ teoreetiline mõju:üks esimesi, kes püüdis kultuuriajaloo taotlusi teoreetiliselt sõnastada ☼ ideeline mõju:kui Saksamaal oli Lamprechti maine vastuoluline, siis mujal maailmas, eriti
19.»sajandi II poolel näi- teks agraarpoliitika, 19.»sajandi keskel indiviidide kõrval ka kihtide ja seisus- te uurimine. Samuti 19.»sajandil institutsioonide ajalugu. . . näiteks Fustel de Coulauges kirjutas iidsest linnast. Marxist alates tuli uurimisteemade hulka majandus. 19.»sajandi lõpus ning 20. alguses vaidlesid ajaloolased selle üle, mida nad üldse peavad uuri- ma. Tekkisid mitmed terminid nagu uus-ajalugu. Arutleti, mis peaks olema kesksel kohal. Näiteks Lamprecht väitis, et ajaloo jaoks on väga oluline sot- siaalpsühholoogia (see oli just siis tekkimas). Ameeriklane Beard rääkis, et majandus on oluline, see peab olema keskne. Tegelikkuses nad rääkisid mo- tiividest8 . Beardi meetod nõudis, et tuleb kindlaks teha, kellele on mingi asi kasulik. Inglismaal domineerib praegu sotsiaalajalugu. Klassikaliselt oli ajalugu kirjutis toimingutest. Sellele lisandus struktuu- ride ajalugu. Agraarajalugu on seda näiteks tänapäevani
Vaatamata Burckhardti mõjule ja populaarsusele oli 19. sajandi lõpus20. sajandi alguses domineeriv ajalookirjutuse vorm poliitiline ajalugu. Kultuuriajalugu viljeleti eeskätt väljaspool ülikoolide ajalooteaduskondi: asjaarmastajatest ajaloolaste, ent samuti etnoloogide ja folkloristide seas. Kultuuriajaloo varane institutsionaliseerumine saab Saksamaal alguse 20. sajandi esimestel kümnenditel ja on seotud eeskätt Karl Lamprechti tegevusega. KARL LAMPRECHT (1856 1915) Üldine käsitlus ajalooteadusest Totaalse ajaloo-printsiip: ajaloolane peab haarama kõiki mineviku aspekte. Ajalooteadus peab huvituma pigem kollektiivsest, mitte individuaalsest. Ajalooteadus peab arvestama nii materiaalseid kui ka vaimseid tegureid. Ajalooteaduse alus on psühholoogia: "ajalugu on rakenduslik psühholoogia". Ajalooteadus peab olema geograafiliselt haardelt universaalne,
annaabi.ee 
