Andrese ja Mari vaheline suhe muutus ka oluliselt halvemaks, kui nad olid abielus. Andres ei pööranud talle sellisel viisil tähelepanu, nagu ta seda tegi nende abielu alguses. Laste surmad keerasid olukorra veel omakorda halvemaks ja pärast seda jäi Vargamäel armastust veelgi vähemaks. Ei puudunud olukorrad, kus Andres tõstis oma kätt Mari vastu. Laste surmades kannatajateks olid ka Tagapere rahvas, eesotsas Pearu Muraka naisega, keda ta kutsus hellitavalt Lambasihvriks. Pearu tihedased joomatsükklid kõrtsi sakstetoas lõppesid alatihti sellega, et ta tuli koju naist ja lapsi peksma. Kohutav perevägivald toimus Tagaperes, kuid õnneks suudeti asjade kulg kõige hullema suunas alati ära hoida. Ometigi oli nende põllumaa viljakam ja elujärk parema kvaliteediga, kuid ega see Lambasihvrit meelt õnnelikumaks teinud kui Eespere naistel. Pearu oli üleüldse raske iseloomuga ja põhjustas tihti Lambasihvrile kurba meelt ja itku.
Naiste elu Vargamäel A.H.Tammsaare pööras oma romaanis ,,Tõde ja õigus" suurt tähelepanu meestele ja nendevahelistele suhetele, kuid võib väita, et Vargamäe naistel oli ka oluline roll. Keskset rolli mängivad romaanis Vargamäe talude perenaised Krõõt, Mari ja Pearu abikaasa, kelle nime, muide, kordagi mainitud pole, kuid keda mees hellitavalt oma ,,lambasihvriks" kutsub; nende tütred ja keelekandjast saunanaine. Iga õrnema soo esindaja natuur on omanäoline, kuid ülesanded ja tõekspidamised sarnanevad. "Iga eduka mehe selja taga on naine"- ütleb meile rahvasõna. Naiste esmane roll oli kuulutada meestele. Kuna tollaja kombed pooldasid, et perepea on alati mees, kellel on võim kogu maja üle ja kellel on alati õigus, sellepärast pidid abikaasad mõnikord kannatada peksu, sõimu ja alandusi.
tagasi tegema. Andres, aga võttis naabritevahelist kaklust kui lahinguid, milles pidi ilmtingimata võitma tõde ja õigus, milelga ta ei jõudnud kuhugi ja võiduks pidi ta tõde ja õigust moonutama. Ka Pearu naisel polnud elu nagu lill, sest Pearu tuli pidevalt koju purjus ja väga halvas tujus, sest naaber oli jälle midagi tagasi teinud ja sellepärast, et tal paha oli hakkas ka naist ja lapsi tögama. Naist kutsus ta lambasihvriks, mis ei olnud mehest ilus, sest naist tuleb ikka hellitavalt kutsuda ja teda hoida. Arvan, et naine tundis südames ennast halvasti, aga siiski hoolitses ta mehe eest nagu kord ja kohus. Peaks ära mainima ka selle, et Vargamäelt ei puudunud ka mõningad head sündmused, milleks olid pulmad ja laste sünnid, kuid minu ajoks oli see raamat siiski läbi ja lõhki õnnetust täis.
surma tõttu peab Jussi naine, ehk siis Mari, veetma terve oma ajast Andrese laste eest hoolt kandes, jättes Jussi liiga üksikuks. Andres on oma töösse nii psühhopaatiliselt pühendunud, et ta alles märkab kuidas ta Krõõta armastas ja mida halba ta oli talle teinud peale ta surma. Krõõt ise oli kõiges selles väga positiivne tegelane isegi Oru Pearu kiitis teda, sama mees kes oma naist, keda ta pidevalt "lambasihvriks" nimetas, peksis. Jõudeski nüüd Oru Pearuni on aeg välja tuua kontrasti teine ots Pearu on vingerpussi, ehk "rehnutit mängiv" pool Vargamäel. Ta proovib oma naabriga rammu, lõhub aedu ja ujutab üle Andrese maad. Pearul on võimalik olla kergemeelsem just seetõttu, et tema isa oli kõik suure töö ta põllumaal ära teinud, jättes ainult rutiinse kergtöö Pearu põlvkonna hooleks. Pearu näitas ka oma armastust enda pere vastu välja rohkem kui Andres, vaatamata Pearu
annaabi.ee 
