Inimesed, kes käisid Peedul, teadsid, et seal elab üks tore kiisu ning nad viisid talle tihti süüa. Ühel päeval läks Teofrastus rongi peale, sest seal oli tuttav lõhn. Uksed sulgusid ja ta sõitis Elvase. Kui ta rongist maha astus, nägi ta, et ei ole samas kohas, kus enne. Ta proovis rongile järele joosta, kuid ta ei jõudnud. Kass sisenes Elva jaamahoonesse, kuid inimestele see ei meeldinud ja ta visati jaamast välja. Ükskord tuli tuli rongilt maha lambanahkse jopega mees. Ta võttis Teofrastuse koju kaasa. Nad mõtlesid koos perenaisega, mida talle nimeks panna. Kassi nimi oli Teofrastus Filippus Bombastus Aureolus. Teofrastusel oli nüüd oma territoorium ja samuti ka naabrikoeral Timil. Peagi kolisid perenaine ja peremees Teofrastusega Tallinnasse. Neil oli nüüd palju väiksem korter. Teofrastus hüppas kord aknast alla, sest ta soovis väga õue uudistama minna. Esmalt läks
Kirik ei olnud ainult palvekoda, vaid kogu külaelu süda. Talumehed kogunesid seal seni kuni polnud selleks spetsiaalset hoonet. Talupegade poliitiliste ja sotsiaalsete ideaalide ning ootuste vormidele olid määravaks kristlik õpetus. Nende jaoks oli hästi mõistetav nii sakramentide lepitav toime kui ka algkiriku ajalooline eeskuju. Talupoeg kandis kodukootud linasest või villasest kangast halle, pruune ja musti rõivaid. Talvel tõmbas ta selga veel lambanahkse urbi. Põhja-Euroopa talupoegade majad olid tehtud palkidest ja katus õlgedest või roost. Lõuna pool olid aga kivist või savist elamud, mille katused olid laotud katusekividest. Maja koosnes enamasti ühest muldpõrandaga ruumist, mille keskel või nurgas paiknes tulekolle. Kuna korstnaid ei olnud, pääses suits välja erilisest katuseaugust, aknaavadest või uksest. Mõnikord elasid koduloomad sama katuse all. Tavaliselt oli majas suur voodi, mis mahutas kogu pere, ja
Hommikul oldi koos paikesega jalul ja pimeduse saabudes hakati seadma magamiseks. Valgustusega oli lugu kehv. Vahaküünlad olid kallid ja nende põletamist võisid endale lubada vaid kirikud ning feodaalid. Linlased ajasid läbi õlilampide ning haisvate rasvaküünaldega. Talurahva peamiseks valguseallikaks oli pird. Talupoja rõivastus Talupoeg kandis kodukootud linasest või villasest kangast halle, pruune ja musti rõivaid. Talvel tõmbas ta selga veel lambanahkse urbi. 2. Talupoja söök ja jook Talupoegade igapäevane toit oli nisu- või rukkileib, hirsi- ja kaerapuder, hiljem ka tatrapuder, kodune juust ja pealerüüpamiseks kali või olu. Leiba soodi palju - kilogramm inimese kohta päevas oli paris tavaline, mehed soid enamgi. Puhast leiba sai vaid headel saagiaastatel. Kullalt sagedane oli aganatega segatud jahust naljaleiva pruukimine. Pühapäevadel ja pühadel soodi ka liha ja mune. Põhjapoolsetel
ja pimeduse saabudes hakati seadma magamiseks. Valgustusega oli lugu kehv. Vahaküünlad olid kallid ja nende põletamist võisid endale lubada vaid kirikud ning feodaalid. Linlased 7 ajasid läbi õlilampide ning haisvate rasvaküünaldega. Talurahva peamiseks valguseallikaks oli pird. 2. 3. 2. Talupoja rõivastus Talupoeg kandis kodukootud linasest või villasest kangast halle, pruune ja musti rõivaid. Talvel tõmbas ta selga veel lambanahkse urbi. 2. 3. 3. Talupoja söök ja jook Talupoegade igapäevane toit oli nisu- või rukkileib, hirsi- ja kaerapuder, hiljem ka tatrapuder, kodune juust ja pealerüüpamiseks kali või olu. Leiba soodi palju - kilogramm inimese kohta päevas oli paris tavaline, mehed soid enamgi. Puhast leiba sai vaid headel saagiaastatel. Kullalt sagedane oli aganatega segatud jahust naljaleiva pruukimine. Pühapäevadel ja pühadel soodi ka liha ja mune
Hommikul oldi koos paikesega jalul ja pimeduse saabudes hakati seadma magamiseks. Valgustusega oli lugu kehv. Vahaküünlad olid kallid ja nende põletamist võisid endale lubada vaid kirikud ning feodaalid. Linlased ajasid läbi õlilampide ning haisvate rasvaküünaldega. Talurahva peamiseks valguseallikaks oli pird. Talupoja rõivastus Talupoeg kandis kodukootud linasest või villasest kangast halle, pruune ja musti rõivaid. Talvel tõmbas ta selga veel lambanahkse urbi. 2. Talupoja söök ja jook Talupoegade igapäevane toit oli nisu- või rukkileib, hirsi- ja kaerapuder, hiljem ka tatrapuder, kodune juust ja pealerüüpamiseks kali või olu. Leiba soodi palju - kilogramm inimese kohta päevas oli paris tavaline, mehed soid enamgi. Puhast leiba sai vaid headel saagiaastatel. Kullalt sagedane oli aganatega segatud jahust naljaleiva pruukimine. Pühapäevadel ja pühadel soodi ka liha ja mune
annaabi.ee 
