Odra asemel sai rukkis peamiseks leivaviljaks ja tunduvalt laienes kaerakasvatus. Võeti kasutusele ka kartul kui toiduaine. Algselt kasvatati seda ainult ühes Lääne-Rootsi mõisas. Kartulit kasvatama ei innustanud ka riigiametnike selgitustöö taime kasulikkusest. Otsustavaks sai alles 1771/72. aasta ikaldus ja nälg, mille ajal selgus kartuli tähtsus leivavilja asendajana. Riik püüdis edendada ka lambakasvatust, et kindlustada tekstiilitööstust kodumaise toorainega. Rootsis arenes kaugkaubandus üle ookeanide. Rootsis pandi 18. sajandil pearõhk manufaktuuridele. 1739. Aastal loodi riigiasutusena Manufaktuurikontor, kelle ülesanne oli hankida välismaalt toorainet ja oskustöölisi. Peamiseks tööstusharuks jäi ikkagi rauatööstus, raud oli ka tähtsaim väljaveoartikkel. Taanis, Norras, Rootsis, Soomes sai 18. sajandil uue riigikorra aluseks valgustatud
Tunduvalt laienes ka kaerakasvatus, sest kaer oli mulla ja väetise suhtes vähenõudlik kui nisu, mida kasvatati tunduvalt vähem kui kaera. 18.sajandi suurim uudis oli kartul, mida pärast Põhjasõda hakati kasvatama ühes Lääne-Euroopa mõisas. 1771.- 1772.aastal oli ikaldus ja nälg, mille ajal selgus kartuli tähtsus leivavilja asendajana. Hakati pidama lambakarja, et varustada tekstiilitööstust villaga, selleks määrati ametisse vastavad ametnikud, kes talupidajatele lambakasvatust õpetasid. ,,Vabaduse aeg" 1718.aastal sai Karl XII Norra sõjakäigul surma. Karl XII polnud järglasi ega meessoost lähisugulasi, siis pääses troonile tema vanem õde Ulrika Eleonora, kes jäeti ilma eelmiste kuningate võimutäiusest. Loobus 1720.aastal troonist ja andis selle oma mehele Hesseni printsile Friedrichile. Ta astus troonile Friedrik I nime all ning ta kehtestas uue valitsemiskorralduse, mis kuningavõimu veelgi rohkem piiras.
siseseintes ja alusplaatides, sarikate vahel ning puitkarkasstarindites. Euroopas toodetav lambavillsoojustus on valmistatud muuks otstarbeks ettenähtud villa jääkide ümbertöötlemisel. See on ka põhjus, miks selle mõju keskkonnale on väike. Euroopa lambavill ei ole tavaliselt pärit intensiivsest lambakasvatusest. Kui lambavill imporditakse Uus-Meremaalt või Austraaliast, tuleb arvesse võtta transpordi mõju keskkonnale ning intensiivsemat lambakasvatust nendes riikides. Lambavillast tooted võivad sisaldada lisandeid, nt boraate ja sünteetilisi tugikiudusid. Kaitsevahenditega töötlemata vill on kerge saak koidele. Lambavilla koikindlaks muutmisel on vaja insektitsiide tavaliselt sulkofurooni, mis on mereorganismidele mürgine. Inimestele need lisandid ohtlikud ei ole. Lambavillsoojustus on ökoloogiline materjal ja lisaks väga heade tuletõkkeomadustega. Siiski on seda vaja kaitsta koiliblikate eest ja
ning heinatööst loobumine, mistõttu pool-looduslikud rohumaad kadusid. Pool-looduslikel kooslustel väikemäletsajaliste pidamine aitab suurendadakoosluste liigilist mitmekesisust ja säilitada need kooslused, mistõttu alates 2001. a on Eesti riik toetanud nende koosluste majandamist ja lambakasvatajatel on võimalik taotleda toetusi koosluste ilme taastamiseks ja säilitamiseks. Toetused Oluliselt on juurde tulnud riigi poolt erinevaid toetusi, mis toetavad lambakasvatust (seotus rohumaade kasutamisega): 1. Keskkonnasõbraliku majandamise toetus (550 kr/ha/aasta, põlluraamat, viljavaheldus, külvikorraplaan, väetusplaan, mullaproovide ja sõnnikuproovide võtmine jne.) 2. Mahepõllumajanduse toetus Rohumaa, mille ha kohta peetakse vähemalt 0,2 ühikule karjatatavaid loomi. Toetusemäär 1200 kr/ha + 75 kr. lammas. Piisav loomkoormus peab olema 0,5 lü (3,5 utte/ha) rohumaa ha kohta. Loomühikute arvestus: · Lüpsilehm = 1,2 lü
annaabi.ee 
