Pikk inkubatsiooniperiood, pärast nakatumist tekib humoraalne immuunvastus. Diagnoos Eesti alguses osteti mõtlematult loomi kokku (kontrollimata ja uurimata), neil olid antikehad. Lisaks nakatasid ka Maedi-Visna negatiivseid enda loomi. Tõrje → karja tervendamine st 1x aastas uuritakse üle 6 kuuseid lambaid. Kõik seropositiivsed (antikeha olemas) viiakse korraga välja või esialgu eraldatakse seropositiivsed. Seda liha võib süüa. Mõne aastaga saab karja puhtaks. Ühes USA lambafarmis oli 68% seropositiivseid lambaid. Aasta jooksul hukkus 14% täiskasvanutest ja u 30% talledest – ei teinud tervendust. Efektiivset vaktsiini pole. Nakatumine sõltub: pidamistingimustest, viirusetüve omadustest, viiruse doosist, geneetilistest omadustest (mõned tõud on vastuvõtlikumad). 9. Krooniliste viirusnakkuste patogenees (kasside infektsioosne peritoniit, suu- ja sõrataud, vanade koerte ensefaliit) suu ja sõrataud
Lääne Friisimaalt pärit hollandi ida-friisi piimalammast. Kaheksa kuulisel laktatsioonil saadakse 500-700 kg piima, piima rasva sisaldus on 6-7 % ja valgu sisaldus 5,2%. Uted kaaluvad 70-90 kg ja annavad 4,5 kg villa aastas. Sageli võrreldakse ida-friisi piimalambaid holsteini piimalehmadega, sest nende uted püstitavad piimajõudlusrekordeid, mil parematelt uttedelt saadakse kuni 1000 kg piima aastas. Tavalistes tootmistingimustes saadakse ida-friisi lambafarmis 300-400 l piima (Valdi V.,Valdi A. 1992). Talled soovitatakse võõrutada spetsialiseeritud piimafarmis 35-40 päevaselt,mil nad tarbivad selle aja jooksul 50-60 l piima (Mills, 1989). Võõrutusaeg sõltub farmi eesmärkidest. Kui eesmärgiks on saada maksimaalselt piima, siis võib tallesid võõrutada varem, isegi alates teisest elupäevast. Sel juhul peab tallesid edasi söötma kunstlikult, suhteliselt kallite startersöötadega
(Belgia, Saksamaa, Holland). Lambaliha hindade langemisel hakatakse uttesid lüpsma, et saada lambapiima toodetest lisasissetulekut. Võib aga tervikuna öelda, et ettevõtetes, kus lambapiima toodetakse, toimub ka lõpptoote- lambajuustu või jogurti valmistamine. Muidugi on majanduslikus mõttes lambapiimal raske konkurentsi pakkuda lehmapiimale, sest lammaste piimajõudlus on ju kümnetes kordades väiksem ja arusaadavalt on piimatootmine lambafarmis liitri kohta kallim, mistõttu ka lambapiimatooted on tarbija jaoks palju kallimad. Teadlaste poolt on välja arvutatud, et 1 kg kõva juustu Chedar tootmiseks lehmapiimast on kulu ca 3 USA dollarit, kitsepiimast 5 ja lambapiimast 8 dollarit (Wendorff, 1995). Huvitavaid majanduslikke kalkulatsioone on tehtud USA-s, kus on võrreldud 300 pealisest lihalambafarmi sama suure lambapiimafarmiga. Kui piimafarmis ühe ute kohta on
suurtes karjades. Ida-friisi piimalammastelon suur viljakus (keskmiselt 2,25 talle) ja piimajõudlus. Kaheksakuulisel laktatsioonil saadakse 500-700 kg piima, piima rasva sisaldus on 6-7 % ja valgu sisaldus 5,2%. Uted kaaluvad 70-90 kg ja annavad 4,5 kg villa aastas. Sageli võrreldakse ida-friisi piimalambaid holsteini piimalehmadega, sest nende uted püstitavad piimajõudlusrekordeid, mil parematelt uttedelt saadakse kuni 1000 kg piima aastas. Tavalistes tootmistingimustes saadakse ida-friisi lambafarmis 300-400 l piima (Valdi V., Valdi A. 1992). Talled soovitatakse võõrutada spetsialiseeritud piimafarmis 35-40 päevaselt, mil nad tarbivad selle aja jooksul 50-60 l piima (Mills, 1989). Võõrutusaeg sõltub farmi eesmärkidest. Kui eesmärgiks on saada maksimaalselt piima, siis võib tallesid võõrutada varem, isegi alates teisest elupäevast. Sel juhul peab tallesid edasi söötma kunstlikult, suhteliselt kallite startersöötadega.
annaabi.ee 
