elektromagnet-, harvemini korpusklaarkiiritust (tahkistes, vedelikes) või keemilistes(enamasti fotokeemilistes) reaktsioonides vadanevat energiat (gaasides). Mõningates laseritüüpides segatakse kiirgusainet abiainega, millelt ergastusenergia kandub kiirgusosakestele, tõhustades viimaste pöördhõivestumist. Valgusvõimendina rakendatakse laserit suhteliselt harva. Valdav enamik lasereid töötab koherentsvalguse generaatorina, s.o. raadiosaatia analoogina optilisel lainealal. Valgusgeneraatorina toimimiseks paigutatakse aktiivlaine peeglite vahele. Lasergeneraatori käivitab pöördhõivestatud aines vältimatult tekkiv spontaanne kiirgus. Vastakuti asetsevad peeglid peegeldavad resoraatori telje suunalised laviinid paljukordselt aktiivainesse tagasi, kus nad üha kasvavad. Vahepala WTC, Ney York, 11. sept. 2001 · Põleng 1700 °C · Tohutu tolmupilv · Betoon tolmustus · Paljud ohvrid aurusid ·
Signaal peegeldub hüppe jooksul seda kaugemale, mida väiksema nurga all ta kiirgub. Iga järgnev peegeldumine vähendab signaali tugevust oluliselt. Seetõttu proovitakse kaugside jaoks antennid konstrueerida niimoodi, et nad kiirgaksid signaali horisondi suhtes võimalikult vaikese nurga all. (Ibid., 19-20) Levi sõltuvus lainepikkusest ja ajast Päevasel ajal neelab ionosfääri alumine, D-kiht, sinna jõudnud pikemad lained täielikult. Seetõttu õnnestub 160 m ja 80 m lainealal päevasel ajal sidet pidada ainult pinnalaine levikauguse piires. Hämaruse saabudes D-kiht kaob, ja raadiolained hakkavad peegelduma ionosfääri kõrgemast, E- kihist. Võimalikuks muutuvad kaugsided. 40 m lainealal suudab signaal päevasel ajal D-kihi läbida ja peegelduda E-kihilt. Kuna signaali sumbuvus D-kihis on ikkagi suur, suudab laine tavaliselt teha ainult ühe hüppe, mille maksimumkauguseks on 1000-2000 kilomeetrit. Öisel ajal muutuvad võimalikuks mitme peegeldumisega kaugsided.
Käsu- ja andmehaldussüsteem jooksutab ka satelliidi orientatsiooni juhtiva süsteemi protsesse. Kommunikatsioon Satelliidi kommunikatsioonisüsteem võimaldab suhtlust satelliidi ja maapealsete sidejaamade vahel. Satelliidil on üks ühenduskanal info vastuvõtmiseks Maalt ja kaks ühenduskanalit info Maale saatmiseks. Sidepidamine satelliidiga toimub amatöörraadio 2-meetrisel lainealal ja 70-sentimeetrisel lainealadel. Asendi määramine ja juhtimine Satelliidi asendi määramise ja juhtimise alamsüsteemi eesmärgiks on teha kindlaks, milline on satelliidi asend orbiidil, kui kiiresti satelliit pöörleb ja vajadusel selle asendi ning kiiruse muutmine. Selle tõttu on satelliit varustatud päikesesensorite, magnetomeetrite ja güroskoopidega. Kõigi nimetatud sensorite andmeid kombineerides on võimalik
kääbuselliptilisteks galaktikateks. Ka meie Galaktika ja Andromeeda (Kohalikus) süsteemis on kõige enam selliseid kääbuseid. Hiidelliptilised parvegalaktikad on tekkinud mitme galaktika liitumise teel või väiksemate galaktikate haaramisega suure galaktika poolt. Selline galaktiline kannibalism näib olevat tavaline galaktikaparvede keskel, kus galaktikaid on tihedamalt koos ning kus nende liikumise tõttu võivad nad omavahel põrkuda. Kui taevast hakati mõõtma röntgenkiirguse lainealal (esmakordselt satelliidilt UHURU aastatel 1970-1973), siis selgus, et galaktikaparved on röntgenkiirguse allikad. Röntgenkiirgust ei saa mõõta maa pealt, sest atmosfäär neelab selle täielikult. Selleks tuleb kasutada õhupalle-sonde või satelliite. Selline röntgenkiirgus saab olla pärit vaid ülikuumalt, umbes 10 kuni 100 miljoni kraadiselt gaasilt. Seega galaktikaparved ei sisalda mitte ainult galaktikaid vaid ka gaasi. Kust on pärit kuum parvegaas
tootis seda autot GAZ M-20 Nõukogude Liidu litsentsi alusel Varshava nime all 23 aastat. Valitsuse korraldusega alustas 1948. aastal inseneride meeskond A. A. Lipgart'i ja N. A. Yusmanov'i juhtimisel uue suure keskklassi sõiduauto väljatöötamist. Auto sai nimeks GAZ 12 ZIM ning selle seeriatootmine algas 1950. aastal. Auto omas mitmeid kompleksseid tehnoloogilisi lahendusi ja paranenud kasutusmugavust. Näiteks võib tuua tagaistmete soojenduse, kolmel lainealal töötava raadio ja automaatselt väljalülituvad suunatuled. Masina jõuallikaks oli kompressorülelaadimisega 95-hobujõuline GAZ 51 mootor, mis liigutas sõidukit maksimaalse kiirusega 125 km/h. Ühtlasi oli see tollal parimaks näitajaks omas klassis üldse. Lisaks GAZ 12-le, mis oli kinnine sedaankerega auto, oli olemas ka kabriolett ning seeriaviisiliselt toodetav GAZ 12B kiirabiauto. 1952. aastal asendas GAZ 69 maastikuauto
1991. a. augustikuu dramaatiliste sündmusteni, kui alaliste sidekanalite toimimine oli häiritud, olid Eesti amatöörid need, kes kõik endale võetud tehnilised ja sidealased ülesanded ka edukalt täitsid ja seega Eesti riigi taassünnile vahetult ning igati kaasa aitasid. Kuna aeg oli raske ja bensiiniga kitsas, siis otsustati, et Eesti Raadioamatööride Ühingu taastamise koosolek toimub tõeliselt raadioamatöristlikul viisil eetris. Nii viidigi 14. detsembril 1991 80m lainealal (sagedusel 3645 kHz) läbi Eesti Amatööride Nõukogu koosolek, kus maakondade volitatud esindajad taastasid hääletades ERAÜ ning valisid selle esimese sõjajärgse juhatuse. Sinna kuulusid Enn Lohk ühingu president (ES1AR), Arvo Pihl (ES5MC), Ako Põhako (ES8AY), Albert Noor (ES0CB) ja Jaan Nikker (ES3GZ). Juunis 1992 tunnistas ERAÜ taastamist ka IARU ning kinnitas ametlikult meie ühingu täisõiguslikuks liikmeks oleku järjepidevust selles maailmaorganisatsioonis.
väljatöötamist. Auto sai nimeks GAZ 12 ZIM ning selle seeriatootmine algas 1950. aastal. Lõpp Auto omas mitmeid kompleksseid tehnoloogilisi lahendusi ja paranenud kasutusmugavust. Näiteks võib tuua tagaistmete soojenduse, kolmel lainealal töötava raadio ja automaatselt väljalülituvad suunatuled. Masina jõuallikaks oli kompressorülelaadimisega 95hobujõuline GAZ 51 mootor, mis liigutas sõidukit maksimaalse kiirusega 125 km/h. Ühtlasi oli see tollal parimaks näitajaks omas klassis üldse. Lisaks GAZ 12le, mis oli kinnine sedaankerega auto, oli olemas ka kabriolett ning seeriaviisiliselt toodetav GAZ 12B kiirabiauto. 1952. aastal asendas GAZ 69 maastikuauto oma eelkäija, GAZ 67 mudeli. Selle
Alarefraktsioon Ülikõrgsageduslike raadiolainete leviga kaasneb energia sumbumine ja hajumine. Sumbumine kujutab endast atmosfääri takistuse ületamisega seotud soojuskadusid. Reaalses keskkonnas toimub sumbumine P Pmax e 0,46 D ekspotentsiaalse seaduspärasusega: Hajumine on energia peegeldumine õhus hõljuvatelt tahke keha või veeosakestelt. Enim sumbuvad ja hajuvad 3.2 cm pikkused lained. 10 cm lainealal on sumbumine ja hajumine vaevumärgatav. Sademete mõju vähendamiseks kasutatakse raadiolokaatorite vastuvõtjates eraldi skeemi. Merepinna mõju raadiolokaatori tööle. Asugu antenn punktis A, mille kõrgus merepinnast on h 1. Antenni kiire laius püsttasandis on θ. Asugu objekt antennist kaugusel D, punktis C, kõrgusel h2. Raadiolained levivad punktini C nii otse, kui peegelduses veepinnalt. Veepinnalt peegeldunud raadiolainete tee on pikem, seepärast saabuvad
annaabi.ee 
