Lillian seevastu oli naine, kes tegi enne oma surma läbi tõelise muutuse. Seda oma hinges. Ta tee sanitooriumist välja algas naisena, kes üritas mässata kõige ning kõigi vastu. Ta oli pettunud selles, mida elu oli talle ette söötnud. Kuidas ometi oli saanud temast noor naine ilma et ta oli saanud tõeliselt elada. Ainult kannatada sõjakoledusi ning istuda haiguse vangistuses kõrgel mägedes. Ta ei tahtnud enam mõistlik olla. Milleks oli tal seda vaja? Selleks et saada järgmiseks laibaks numbriga kakskümmend või kolmkümmend, toas number seitse, kaubalifti kõrval? Seega otsustas ta minna, minna tõelisesse ellu. Nii kauaks kui talle veel elu antud on. Ta läks koos Clerfaytiga, mehega, kes näis talle algselt kui päästeingel oma muretu eluviisiga. Nad kasvasid aeglaselt kokku, mõlemad niivõrd haavatavad. Kuid Lillian ei tahtnud kunagi minna liiga sügavale. Osaliselt kuna ta teadis, et talle pole kauaks antud elupäevi
kohutas Karinit veel rohkem kui Paralepp seda oli oodanud, nimelt Paralepp ütles, et kas sa ei ole mõelnud, et see raha võis minu taskust tulla. Sellest muutus Karini pilk nagu surnu omaks ja ta lahkus vaatamata sellele et Paralepp püüdis teda takistada. Ta läks trammi peale ja sõitis lõppu ja avastas end tundmatus kohas, seal aitas ta osadel lastel tammi ehitada ja sinna vesiveski teha. Kui see valmis siis kõndis ta pikkamisi kodu juurde. XVII Karin oli muutunu nn elavaks laibaks, mida märkasid kõik majas olijad. Seda märkasid isegi lapsed. Väike Tiki isegi küsis, et miks ema nii kurb. Selle peale Karin kogus lapsed kokku ja pani neid lugema sama salmi, mis nad proua Itamiga olid välja mõelnud. Kuid õnnetuse tunne ikka jätkus tal. Ta pidas nõu et kas sellest asjast ikka Indrekuga rääkida või mitte. Ta läks Ida juurde, kes soovitas tal pigem vaikida, ja ütles, et mehed ei saa
keskel tungalde valgusel võis näha suurt massiivset kivist, rauast ja puust kuupi. Seest oli see | õõnes. See oli üks neid kuulsaid puure riiklike kurjategijate jaoks, mida nimetati «kuningatütrekesteks». Puuri seintes oli kaks-kolm väikest akent, mis nii tihedasti olid jämedate raudpulkadega võretatud, et klaas-ruute nähagi polnud. Ukseks oli suur lame kiviplaat 422 nagu haudadel. Selletaolistest ustest minnakse ainult sjSse. Käesoleval korral oli siin laibaks elav inimene. Kuningas käis aegapidi ümber selle väikese ehituse seda hoolega uurides, kuna meister Olivier, kes ta kannul kõndis, talle kõvasti oma arveid ette luges. «Uue suure puust puuri ehitamise eest jämedaist palkidest, kõigi raamide ja põhiplankudega, mis on põrandast laeni üheksa jalga pikk, kaheksa lai ja seitse kõrge ja mis suurte lihvitud raudplaatidega üle on löödud ning ehitatud Saint-Antoine'i ühte tornituppa,
leinaprotsessi käivitada. Ärge olge kliiniline, formaalne või ebaisiklik. Väljendage kahetsust ning rääkige rahulikul ja sõbralikul toonil. „Mul on kahjuks teie jaoks väga halbu uudiseid. Mul on kahju, Teie mees on surnud.” Sõna „surnud“ võib kõlada julmalt, kuid on olulised selguse ja ühemõttelisuse loomiseks. Vältige sõnastusi nagu hinge heitnud, kadunud, on nüüd Jumala juures, paremasse maailma läinud, igavesse unne vajunud või lahkunud. Ärge nimetage surnut „laibaks“ või „kadunuks“. Kasutage selle asemel surnu nime. Kuid üritage alates surmateate hetkest rääkida surnust minevikus. Teavitage lähedasi oma tegevuse käigust ja kõrvaldage võimalikud kahtlused: „Teie meest ei olnud enam võimalik elustada. Ta on juba mitu tundi surnud.“ Või: „Me kasutasime kõiki olemasolevaid meditsiinilisi võimalusi, et Teie meest elustada. Kahjuks edutult.“
annaabi.ee 
