Pole justkui viga sellel praeguselgi, kuid teised on veendunud, et muuta on vaja palju. Minul on isegi kahju, et ma ei saa käia gümnaasiumis siis, kui pärast haridusuuendust on õpe toimimas nii, nagu seda praegu plaanitakse. Kuigi tõde on see, et tegelikult ei tea keegi kunagi seda, kuidas asi välja kujuneb. Koolireformi üks suuri plusse on gümnaasiumite ja põhikoolide lahutamine ning kompleksgümnaasiumite loomine. Olen aru saanud, et selle kasutusele võtmine kaotab ära koolide lahterdamise. Seedimatu on see, et koolidele pannakse silte külge. Isegi Pärnu linna mahub praegusel hetkel eliitgümnaasiume ja nö ,,lihtsamat-teed-minevate" gümnaasiume. See ei tohiks tegelikult nii olla, kui gümnaasium, siis gümnaasium! Kui Pärnusse tuleb korralik kompleksgümnaasium, siis on ka loota, et meie linnas olevate õpetajate koorekiht koondub sinna ning kvaliteetset ja tugevat haridust saavad kõik gümnaasiumitee valijad. Näiteks Tartu
märkimisväärselt vastandatud. Olemas on ka sisulis-tegevuslik keskendatus ühele sündmuste arendusele, mis on novellile äärmiselt omane. Liiv arvab, et rangemalt võttes pole kõik ,,Dekameroni" lood siiski novellid, ülekaalus on anekdoodilähedane novell, mille tunnuseks on väike maht, sündmuste range ühtsus ning üldistusjõud. Seetõttu arvab Liiv, et (tsiteerin:) ,, ,,Dekameron", too novellizanri musterteos ise annab tunnistust liigse ranguse ning jäiga lahterdamise mõttetusest." Täienduseks ja kokkuvõtteks. Liiv toob viimasena välja, et eesti kirjandusteadlastest on A. Aspel andnud novellile üsna olemusliku iseloomustuse: 1) Lühidusest järeldub novelli olulisim printsiip: kontsentratsioon. Võib kõnelda ühele sündmusele, ühele meeleolumomendile või ühele arendusele ehitatud novellist, põhiline on üldise perspektiivi koondumine ühe probleemi või nähtuse ümber, D. Palgi sõnadega: et novellis valitseks üks, aga tugevasti
ajast peale. Ei haridust, kasvatus ega rikkus tee Kreeka inimestest inimest, nagu tee nende puudumine inimesest suli. Ülemkihist alamkihtideni välja võib Kreekas kohata nii Aleksander Suurt (üllast, vaprat, siirast, südamlikku, intelligentset, eelarvamustevaba, heldet) kui ka Calibanti (alatut, salakavalat, isekat, lobisemishimulist, upsakat, laiska, kadedat ja ahnet)- sagely ühes isiksuses. Individualism Isikupära on kreeklaste iseloomulikeim omadusi, mis teeb võimatuks nande lahterdamise ja sildistamise rahvana. Nagu naligi ütleb: "Miks sobib Kreekas äriettevõtteks kõige paremini kiosk? Sest sinna mahub vaid üksainus inimene." Nad soojendavad enda põues ülimat täispuhutut egot, mis välistab igasugused kollektiivsed ettevõtmised, välja arvatud juhul, kui neid tabab rahvuslik katastroof- siis hoiavad nad kokku. "Mina" on kreeklaste lemmiksõna. Kui kreeklane esitab teoreetilise küsimuse "Ka stead, kes ma olen?", siis peab ta ennast maailma nabaks.
mis säiliks ka pärast juhti. Õnneks oli teoseid. Perls, Hefferline & Goodman. Gestalt Therapy (1951) andis oma tegevusele nime ja esitas selle põhitunnused: “... ei ole interpreteeriv, ei ole isikulooline, on eksistentsialistlikul alusel psühhoteraapia, kus siin-ja- praegu esmaseks keskendumispunktiks on teadlikolek.*” Isiksuse- kui ka häirete süstemaatiline teooria puudub. Seda üsnagi mõistetavalt, kuna süstematiseerimist nähakse “lahterdamise”, diagnoosimist “sildistamisena” - ja seesugusena kurjajuure ning ebahumaansusena. Küll nimetatakse aga mõned isiksuse arengu printsiibid: (Esiteks) on indiviididel kaasasündinud võime korraldada oma nägemisväli tähendust omavateks mustriteks (e. gestaltideks) - figuur vs. taust. Terve on inimene, kel figuuri taustaks ja tausta figuuriks ümberkujundamine libedalt läheb. Neurootilisteks e. düsfunktsionaalseteks peetakse indiviide, (a) kel see võime puudulik või (b) kes figuuri
annaabi.ee 
