ürgmetsade vahel. Kuus aastat ränkrasket tööd ei toonid aga majanduslikku edu ja 1930 pöördus ta tagasi Eestisse. Siin määrate talle varasemate suurte teenete eest eluaegne riiklik pension ja anti Eesti Tarvitajate Keskühistu juhatuste esimehe heapalgaline ametikoht. Veel kord katsus Pitka õnne poliitikaareenil: ühines vabadussõjalastega. Liikumise radikaliseerumie tõi kaasa vaadete lahkumineku ja Pitka loodud Lahinguvendade Klubi esindus marssis demonstratiivselt Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu III kongressilt minema. Siitpeale Johan Pitka poliitiline tegevus vähenes. 1940 põgenes Pitka Soome, kuid tema perekond sattus NKVD haardesse. Kui puhkes Nõukogude- Saksa sõda, üritas ta astuda Soomes loodud ,,Erna" grupi koosseisu ja hiljem Jalaväerügement 200 ridadesse, kuid vanuse tõttu lükati ta tagasi. Ta sai 21. augustil saksa julgeolekupolitseilt SD-lt loa eriüksuse
17. detsembril 1918 määrati merejõudude juhatajaks. 22. aprillil 1919 ülendati mereväekapteniks 21. septembril 1919 ülendati aseadmiraliks (kontradmiraliks); 1920-1922 Valve Liidu asutaja ja juht; 1923 Asutas Rahvuslik-Vabameelse partei; 1924 asus koos perekonna ja teiste kolonistidega Kanadasse Fort St. Jamesi, kus rajas Stuart'i järve äärde eesti asunduse; 1929 naasis Eestisse; 1930-1937 Eesti Tarvitajateühistuste Keskühisuse (ETK) juhatuse esimees; 1931 asutasTallinna Lahinguvendade Klubi, temast sai Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse abiesimees; 1932 astus ta vabadussõjalaste hulgast välja; 1933 Vabadussõja Rindemeeste Ühingu asutaja ja Allveelaevastiku Sihtkapitali juhatuse esimees; 1937 Rahvuskogu I koja liige Järvamaalt; Juulis 1940 põgenes Nõukogude okupatsiooni eest Soome; Aprillis 1944 naasis Eestisse. Pidas üle Eesti kõnekoosolekuid Punaarmee pealetungi vastu sõdimise innustamiseks. Samuti organiseeris löögiüksuse Admiral Pitka
esimehe ametikohta, mida ta pidaski 1937 .aastani. aastail 1930 - 1932 tulid Kanadast tulema ka ta ülejäänud pereliikmed. J. Pitka liitus peagi värskeltkujunenud vabadussõjaliste liikumisega, kuna selle esialgsed eesmäargid olid sarnased ta enda püüdlustega 1920.aastate esimesed poolel. Ta lõi kaasa Vabadussõjaliste keskliidus, olles 1931 - 1932 selle juhatuse abiesimees ning oli vabadussõjalaste liikumise raames 1931. aastal moodustatud Lahinguvendade Klubi üks asutajaid ja esimees. 1932. aasta märtsis toimunud vabadussõjalaste liitude III kongressijärel lahkus Pitka koos Lahinguvendade Klubisse koondunutega keskliidust vastuolude tõttu Artur Sirki ja Andres Larka juhtimisel mõjule pääsenud radikaalse vooluga. 1933. aasta lõpul oli J. Pitka üks vabadussõja Rindemeeste Ühingu asutajaid ja valiti selle esimeheks. Samast aastat oli ta ka Allveelaevastiku Sihtkapitali juhatuse esimees. 1937
17. detsembril 1918 määrati ta merejõudude juhatajaks, 22. aprillil 1919 ülendati mereväekapteniks ja 21. septembril 1919 aseadmiraliks (kontradmiraliks). Aastatel 1920-1922 oli Pitka Valve Liidu asutaja ja juht. 1923 Asutas Rahvuslik- Vabameelse partei.1924 asus ta koos perekonna ja teiste kolonistidega Kanadasse Fort St. Jamesi, kus rajas Stuart'i järve äärde Eesti asunduse, 1929 naasis Eestisse. 1930-1937 Eesti Tarvitajateühistuste Keskühisuse (ETK) juhatuse esimees 1931 asutas Lahinguvendade Klubi, temast sai Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse abiesimees. 1932 astus ta vabadussõjalaste hulgast välja ja 1933 asutas Vabadussõja Rindemeeste Ühingu ning valiti Allveelaevastiku Sihtkapitali juhatuse esimeheks. 1937 oli Pitka Rahvuskogu I koja liige Järvamaalt Juulis 1940 põgenes Nõukogude okupatsiooni eest Soome. Aprillis 1944 naasis Eestisse. Pidas üle Eesti kõnekoosolekuid Punaarmee pealetungi vastu sõdimise innustamiseks. Samuti organiseeris löögiüksuse Admiral Pitka
annaabi.ee 
