inimkonna helgemasse tulevikku? Suurriikide võimuiha võiks muutuda väiksemaks. Peaks hoopiski arendama kultuurikontakte teineteisemõistmise suurendamiseks. Saab ju globaliseerunud maailmas ringi reisida, õppida teisi kultuure tundma, nendega solidaarne olema, mitte peale suruda oma maailmapilti. Sõdade ja maailmakonfliktide alguseks on tihtipeale olnud usk, religioon. Aktsepteerimatus kellegi tõekspidamiste vastu on viinud veriste lahinguteni (nt ristisõjad). Kui leida mingites olukordades kompromissi, siis võidaks ära hoida mitmeid sõdu ja probleeme riikide vahel. Tulevikus ei tohiks olla enam niisugust vihkamist ei riikide ega inimeste vahel. Sõda võiks juba ometi kord lõppeda. Tähtis on leida kompromissi ka perekonnaelus. Naise ja mehe vahel peab olema kokkulepe ning mõistmine. Erimeelsused perekonnas võivad viia isegi lahutuseni ning siis jäävad väikesed lapsed isa või emata
Pole kahtlustki, et sõdade lõppemine teeks kogu inimkonna õnnelikumaks. Kuid siinkohal peame mõtlema milleks sõditakse, sest enamasti on sõda ikkagi rohkem tagajärg. Igal tagajärjel peaks aga olema ka põhjus. Inimkonna sünnist alates on sõdu tegelikult peetud peamiselt ühe põhjusega ja selleks on ühe grupi inimeste heaolu suurendamine teise grupi arvelt. Alguses sõditi saagirikkamate elukohtade pärast, siis viljakama mulla ja väärisesemete pärast, kuni nüüdisaegsete lahinguteni maavarade pärrast. Küll on põhjusteks toodud õige religiooni levitamist ja inimkonna päästmist, küll vabadusvõitlust lõpuks on põhjus ikkagi heaolus ja võimuihas. Ehk siis peitub sõja põhjus inimloomuses ja et sõdu kui tagajärgi lõpetada, tuleb muuta inimest kui sõja põhjust. Raske oleks aga ühe sooviga muuta inimloomust. Kui me sooviksime, et kõik inimesed oleksid head siis tekiks probleem selle sõna ühtse seletusega
Sõda võiks juba ometi kord lõppeda. Suurriikide võimuiha võiks muutuda väiksemaks. Peaks hoopiski arendama kultuurikontakte teineteisemõistmise suurendamiseks. Saab ju globaliseerunud maailmas ringi reisida, õppida teisi kultuure tundma, nendega solidaarne olema, mitte peale suruda oma maailmapilti. Sõdade ja maailmakonfliktide alguseks on tihtipeale olnud usk, religioon. Aktsepteerimatus kellegi tõekspidamiste vastu on viinud veriste lahinguteni (nt ristisõjad). Et sõja olemust mõista, ei pea tingimata teadlane olema. Lihtne talupojamõistus ütleb, et ju keegi tahab teisest üle olla. Loodusseaduski põhineb konkurentsil. Siin tuleb aga meenutada, et inimest eristab loomast eeskätt mõistus, analüüsivõime. On vaja leida kompromiss erinevate printsiipide vahel, et saaks elada teineteist segamata. Kas käibetõde ,,ela ise ja lase teistel ka elada" ei võiks olla võti õnnelikumasse, inimkonna helgemasse tulevikku?
esitatud eesmärkide luhtumine aga küll. Tingimatute nõuetega käib kaasas mitmeid neist tulenevaid uskumusi, mis ärevust veelgi suurendavad. Isiklikku alaväärsust ja kõlbmatust toetavad uskumused. Ma pean, kui ei, siis täielik häving ja ma pole midagi väärt. · Teiste hukkamõistmine nende eksimuste pärast. Meelevaldne üldistus, et inimesi võib iga teo eest hukka mõista. See viib vihavaenuni, tagakiusamiseni lahinguteni. Tavaliselt kutsub see esile ka teiste halvakspanu: nemad mõistavad süüdi sinu su viha, mitte ainult sinu viha nende vastu. · Õuduste kujutlemine. Kui maalid silme ette õudusi, on tõenäoline, et juhuslik vääratus paneb uskuma ebatervet ärevust kui tervet kahetsust ja pettumust. · Ma ei ela seda üle. Sinu ma-ei-ela-seda-üle-hoiak võimendab peab-kujul esitatud nõuet ja teeb sind väga vihaseks, kuna sellest järeldub, et sind
väetisena on väheratsionaalne) · marjavarud, meevarud · ravimtaimed · soo taimkate seob süsinikdioksiidi ja vabastab hapnikku (soo annab hapnikku rohkem kui tarbib) · väävlirikkad raviveed · turbamuda raviainena · soomaastik on vaikuse oaas puhkajatele, matkapaigaks loodushuvilistele Looduskaitseideede ja majandusringkondade huvide erinevused viivad tihti väiksemate ja suuremate hõõrumiste, pingeliste vastasseisude või isegi lahinguteni. Teravaimad looduskaitsjate ja nende vastasleeri kokkupõrked on suurejooneliselt sõdadeks ristitud. 20. sajandi Eesti looduskaitse kronoloogiat jäävad ilmestama soode- ja fosforiidisõda, mis mõlemad lõppesid looduskaitsjatele meelepäraselt. Soode ulatuslik kuivendamiskava kutsus esile laialdase poleemika ja kulmineerus 1981. aastal 28 riikliku sookaitseala moodustamisega. Selleks ajaks oli looduskaitse arengus jõutud
700 astat valitsenud, ning ühtlasi maailma ohustav fašism purustada, siis valdav enamus läks ju mobilisatsiooniga. Kas ühele või teisele poole. Ja siin määras saatuse ainult sünniaeg. Tallinna poiss Raimond Potissepp mobiliseeriti kohe sõja alguses Punaarmeesse. Koju jäi noorem vend. Raimond läbis koos oma aastakäigu meestega kogu tee alates tööpatist ja tagavarapolgust kuni Saaremaa lahinguteni välja. Sõda veel käis, kui ta mõneks päevaks puhkust sai ja koju tõttas. Kuid maja, milles nad enne sõda olid elanud, oli lammutatud. Naabrid juhatasid talle vanemate uue aadressi kätte. Ja siis seisis Punaarmee vormis sõjamees oma vanemate korteri ukse taga. Koputas. Ema avas ukse, vaatas. „Kes te olete? Mis te tahate?“ „Tere, ema!“ Nad langesid teineteisele kaela. Nutsid. Siis vaatas ema Punaarmeest tulnud pojale otsa ja ütles: „Vend on praegu vannis
annaabi.ee 
