Olles veendunud, et ainult saksa ristisõdijatest eestlaste alistamiseks ei piisa, pöördus piiskop Albert abi saamiseks Taani kuninga Waldemar II poole. Taanlased saabusid 1219.a suure laevastikuga. Kuigi rävalased ja harjulased tõid algul kuningale kingitusi, oli eestlastel kolme päevaga sõjavägi koos ja puhkes lahing, kus taanlased suurte raskustega lõpuks võidu saavutasid. Legendi kohaselt päästis neid taevast kukkunud lipp - Danebrog. (tänaseni Taani riigilipp). Lahingukohale rajasid taanlased hiljem tugeva kivilinnuse Tallinna (Tallinn = Taani linn). Tugevad taanlased vallutasid Põhja-Eesti alad, algas võiduristimine - kes jõuab enne ristida, seda loeti maa isandaks. 1220.a tungisid Läänemaale rootslased, kes lootsid samuti vallutustest osa saada. Nemad löödi aga kiiresti tagasi. 3-Periood VABADUSVÕITLUSE LÕPPJÄRK (1222-1227) MVV kolmas ja viimane periood algas 1222.a Saaremaal, kui taanlased eesotsas kuningas
Pärast mitmeid ohverdamisi otsustas roomalste juht saata Spartacuse juurde viis desertööri. Traaklane sai aga aru, et need on hoopis salakuulajad. Spartacus sai Orestese plaanile pihta ning otsustas tegutseda. Lahing toimusgi nii, nagu Spartacus oli ette näinud Orester ründas Crixuse salka, tappes palju gladiaatoreid. Siis, kui Orestes arvas, et on Spartacuse ülekavaldanud, tormas traaklane oma väega roomlastele peale. Poole tunni pärast jõudsid ka lahingukohale Enomaiose väed. Viimasena ilmus sinna ka Graniciuse väeosa, mille tuleks tõi gladiaatoritele võidu. Kui Spartacus oli oma sõjaväega laagris Vanusia juures ja tegeles sõdalaste õpetamisega, tuli tema juurde saadik Rooma senatilt. Ta rääkis, et on ratsanik Gaius Rufus Ralla ja tuli konsul Marcus Terentius Varro Luculluse poolt. Ta tegi ettepaneku vabastada rooma vangid lunaraha eest. Spartacus tahtis lunarahaks saada suurt kogust häid relvi kahekümne päeva pärast
mõtlema. Gaius Anfidius Orestesele anti kolmekümne tuhande mehe suurune armee. Kevade tulekul asusid mõlemad väed üksteise vastu liikuma. Lahing oli verine ja visa. Vastased võitlesid metsikult ilma mingisuguse ülekaaluta ühel või teisel pool. Lahing toimus nii, nagu Spartacus oli ette näinud Orester ründas Crixuse salka, tappes palju gladiaatoreid. Siis, kui Orestes arvas, et on Spartacuse ülekavaldanud, tormas traaklane oma väega roomlastele peale. Poole tunni pärast jõudsid lahingukohale Enomaiose leegionid. Spartacus käskis oma leegionidel roomlasi jälitada. Pärast mitmeid ohverdamisi otsustas roomlaste juht saata Spartacuse juurde viis desertööri. Traaklane sai aga aru, et need on hoopis salakuulajad. Viimasena ilmus sinna ka Graniciuse väeosa, mille tuleks tõi gladiaatoritele võidu. Kui Spartacus oli oma sõjaväega laagris Vanusia juures ja tegeles sõdalaste õpetamisega, tuli tema juurde saadik Rooma senatilt. Ta rääkis, et on
Olles veendunud, et ainult saksa ristisõdijatest eestlaste alistamiseks ei piisa, pöördus piiskop Albert abi saamiseks Taani kuninga Waldemar II poole. Taanlased saabusid 1219.a suure laevastikuga. Kuigi rävalased ja harjulased tõid algul kuningale kingitusi, oli eestlastel kolme päevaga sõjavägi koos ja puhkes lahing, kus taanlased suurte raskustega lõpuks võidu saavutasid. Legendi kohaselt päästis neid taevast kukkunud lipp - Danebrog. (tänaseni Taani riigilipp). Lahingukohale rajasid taanlased hiljem tugeva kivilinnuse Tallinna (Tallinn = Taani linn). Tugevad taanlased vallutasid Põhja-Eesti alad, algas võiduristimine - kes jõuab enne ristida, seda loeti maa isandaks. 1220.a tungisid Läänemaale rootslased, kes lootsid samuti vallutustest osa saada. Nemad löödi aga kiiresti tagasi. VABADUSVÕITLUSE LÕPPJÄRK (1222-1227) MVV kolmas ja viimane periood algas 1222.a Saaremaal, kui
annaabi.ee 
