Mart Soodla [email protected] Sisukord Diiselmootori ja selle juhtseadmete ajalugu Rivipumbaga toitesüsteem Aksiaal-jaoturpumbaga toitesüsteem I Rudolf Diesel Sündis aastal1858 Pariisis 1892. a. sai patendi uudsele sisepõlemismootori tüübile 1893. a. koostöös masinavabrikuga MAN hakati ehitama uudset mootoritüüpi Esimene õnnestunud katsemootor saadi valmis 1897. a. Efektiivsus oli 26,2%. Suri aastal 1913, kukkudes üle laevaparda teel Inglismaale. Esimene diisemootor Kaal: 4,5 tonni Kõrgus: 3 meetrit Kütus: maapähkli õli Suruõhuga pihustamine Diiselmootoriga tarbesõiduk 1923 paigaldati esimene diiselmootor 5 tonnisele MAN veoautole. 4 silindrit Eelpõlemiskambriga Töömaht 8,8l Võimsus 45...50 bhp Diiselmootoriga sõiduauto Mercedes-Benz 260D 1936. a. Neli silindrit Töömaht 2,5l Võimsus 45 bhp Rivipumbaga toitesüsteem Robert Bosch (1861-1942) 1886. a. avas väikse töökoja, kus tegeleti
sadu marutaudis loomade poolt puretud inimesi. 19. sajandi lõpul Richard Pfeiffer, Wilhelm Kolle ja Almroth Wright töötasid 1896. aastal välja kõhutüüfuse vaktsiini, Wilhelm Kolle 1896 koolera vaktsiini ja Waldemar Haffkine 1897 inimese katku vaktsiini. Kõhutüüfuse vaktsiini üks loojaid Almroth Wright soovitas nimelt vaktsineerida Briti armee sõdureid. Vaktsiin tehti valmis, kuid vastased saavutasid selle, et vaktsiinikastid visati Southamptoni sadamas üle laevaparda merre. Totruse tagajärg oli katastroofiline kõhutüüfusesse nakatus üle 58 000 sõduri, suri 9000. Seda oli mitu korda rohkem, kui hukkus kuulide läbi. Esimese maailmasõja järel jätkati vahepeal katkenud uute vaktsiinide loomist. Difteeria vaktsiini (toksoidi) valmistas esimesena Gaston Ramon 1923. aastal ning teetanuse vaktsiini (toksoidi) Gaston Ramon ja Christian Zöller 1926. aastal. 1926 võeti kasutusele ka täisrakuline läkaköha vaktsiin
13.22. Joon. 13.21. Võib vaadelda ka moodust, mida laev saab kasutada kahel ankrul seistes tsükloni üleminekul (Joon. 13.24.) Laeva panemist springile (Joon. 13.25.) kasutatakse lastioperatsioonide käigus lahtistel reididel, kus sel moel luuakse parda ääres seisvatele ujuvvahenditele varjuline koht. Samuti väheneb sellega laeva seegamine. Springina kasutatakse tugevat teras-trossi, mis ahtriklüüsist välja lastakse, kantakse väljapoolt ümber laevaparda ja kinnitatakse ühel Joon. 13.26. näidatud moodusel ankruketi lüli külge. Kinnituskoht peab olema ankrule nii ligidal, et ta oleks tekil siis kui kett on sisse võetud viimase võimaluseni, mis tagab veel laeva triivita seismise ankrul. Peale springi kinnitamist ankruketi külge lastakse kett uuesti välja, trossi teine ots kinnitatakse aga ahtripollaritele. Samasugusesse asendisse lainetuse ja tuule suhtes saab laeva panna ka vööri- ja ahtri- ankrut
murdumise vältimiseks rangelt laadimisnõudeid järgides. Teada on juhtumeid, kus puistelastilaev on vale laadimise või lossimise tõttu kai ääres pooleks murdunud. Puistekaubad võivad hakata tormisel merel tugevalt kaldus laeval trümmides nihkuma ühe või teise laevaparda poole. See võib olla väga ohtlik, sest paigalt nihkunud puistlast, erinevalt vedellastist, ei pruugi naasta alg- asendisse ning kreenis olev laev võib kaotada püstivuse ja küljele vajuda. Selle vältimiseks raken- datakse puistelastilaevadel erimeetmeid – näiteks jaotatakse trümmid pikivaheseintega kaheks.
annaabi.ee 
