Kindlasti purjetati ka ida poole, Novgorodi ja kaugemalegi. 4 17. ja 18. sajand Laevade ehituse kohta 17. sajandi teisel poolel on usutavaid andmeid narvast. Metsamaterjali veo kallinemise tõttu otsustasid metsakaupmehed hakata puitu kasutama laevade ehitamiseks kohapeal. Esimene laev valmis Narvas ilmselt 1684.aastal. Selle ehitas metsakaupmees Jacob Portenes ühe Tallinna kipri tellimusel. Laevameistrid toodi Saksamaalt. Portensil oli ehitusplatsiks Kampersholmi saar, kus ehitati laevu kuni Põhjasõjani. Vepskülas ehitas laevu metsakaupmees Kettlewell. Paljud tolleaegsed laevanimed lubavad oletada, et need alused on ehitatud Narvas: „Die Standt Narva“, „Gouverneuren av Narva“, „Die Hoffnung von Narva“, „Carolus Von Narva“, „Fortuna von Narva“, „Ivangorod von Narva“ jpt. Teistest laevaehituskohtadest on teateid vähe
Foto 1: Pulmarong 1846-1847. aastatel toimus saarel usuvahetus, enamik kihnlasi siirdus õigeusku lootes saada tsaari käest maad. 19. sajandi II poolel elavnes saarel purjelaevandus. Hakati soetama kiviveolaevu, tulusaks 4 Marek veoartikliks kujunes ehituskivide transport Pärnu ja Riiga. Moodustati laevaseltse ja kaubeldi laevameistrid. Purjelaevu osteti ja ehitati ise, nii et I maailasõja eel oli kihnlastel umbes 60 laeva. Mehed sõitsid merd nii Kihnu kui ka välislaevadel. 1930-ndatel oli saarel kõige suurem elanikkond ulatudes enam kui 1200 inimeseni. Esimeses maailmasõjas enamik kihnlaste laevu hävitati. Foto 2: Kivilaev 1937. aastal valmis Kihnul kivimuul. Pärast II maailmasõda elas saarel 600 inimest, 378 saare elanikku oli Läände põgenenud. Loodi
parandada, ning viia laeva ühest järvest või jõest teise. Tänu sellele võimalusele said viikingid purjetada ka kaugemale Euroopa sisemaale. Norras ja Taanis leitud võrdlemisi hästi säilinud laevade jäänuste põhjal teame, et viikingilaevad olid umbes 20 - 24 m pikkused ja 3 - 5 m laiused. Nad kaalusid tühjalt umbes 8,5 tonni, meeskonna ja varustusega ulatus veeväljasurve aga 18 - 20 tonnini. Iga laev mahutas 20 - 50 meest ja 8 14 hobust. Viikingite laevameistrid kasutasid laeva ehitamisel klinkerit (tuntud ka kui ülekattega laudis) ehitusstiili, mille puhul löödi lauad kinni nii, et üks laud kattis teise ülemist serva. See andis laevale metsikutes vetes parema paindlikkuse. Pardaplangud olid omavahel ühendatud raudneetidega. Viikingite laevad olid tavaliselt mõlemalt poolt ühesuguste otstega ning tänu sellele said nad kiiresti sõidusuunda muuta. Tüür kanti lihtsalt laeva teise otsa ja kinnitati alati laeva paremale poolele
Siit ka väina kreekakeelne nimi Hellespontos (tõlkes ´Helle meri´). Phrixos jõudis õnnelikult Kolchisesse ja abiellus sealse kuninga tütrega. Jäära ohverdas noormees Zeusile ja riputas naha - kuldvillaku sealsesse pühasse hiide, mida valvas hirmus lohe. Kuldvillaku kättesaamist peeti Iasoni nooruspäevil teostamatuks ettevõtmiseks. Iason sai suurepäraselt aru, et nii raske ülesandega ei ole võimalik üksinda toime tulla. Esmalt palkas ta osavad laevameistrid, kes tarkusejumalanna Athena juhendamisel asusid laeva meisterdama. Laevale pandi nimeks "ARGO" (tõlkes "kiire"), kust ka tulevaste meeskonnaliikmete "argonautide" nimetus. Iason lähetas kullerid igasse Kreekamaa linna, et kutsuda teisigi vapraid heeroseid ohtlikule teekonnale kaasa. Peagi oli meeskond koos: umbes 40 meest, teistel andmetel 45 või isegi 50. Kaasa tulid Dioskuurid (Ilusa Helena kaksikvennad Kastor ja Polydeukes), Theseus, laulja Orpheus, Achilleuse isa Peleus jt
Kuningas Felipe II (valitses 1556–1598) läks koguni nii kaugele, et käskis sobivates piirkondades asuvate kloostrite munkadel kohustuslikus korras tammesid kasvatada. Felipe oli ka see, kes pani aluse galeoonide ehituse edendamiseks spetsiaalsele preemiale – kõigile laevameistritele, kes pidasid kinni riigi kehtestatud ehitusnormidest, maksti lisaks valmis laeva hinnale küllaltki kopsakat toetust. Hispaania arhiivides on tänapäevani säilinud hulk kohtuprotsesside protokolle, kus laevameistrid riigilt maksmata jäänud "subsiidiumi" nõudsid. Kuna enamasti oli nõudjate näol tegemist samade isikutega, pidi laevaehitus siiski piisavalt tulus amet olema. Et ehitajate ja inspektorite vahelisi sobinguid ära hoida, tehti uutele laevadele ka pistelist kontrolli, mille käigus ootamatult kohalesaabunud kuninglik revident ahtertäävi nurga või mõne muu detaili oma käega üle mõõtis. Mõistagi pidi kontrollijal olema sellise ülesande täitmiseks hea teoreetiline ettevalmistus
annaabi.ee 
