Meresõidu ja sisemaa jaamas Komsomolskaja käimise kogemusi kajastav "Jäine raamat" oli esimesi eestikeelseid raamatuid, mis kujundas meie inimeste ettekujutust Antarktikast. Järgnesid Ivar Murdmaa "Sealpool Kaljukitse pöörijoont" ning Enn Kreemilt "Antarktika läbi aegade", "Omapärane talv" ja veel kaks raamatut. Eesti polaarklubi avaldas 1992. aastal mälestustekogumiku "Nabakirjad", Rein Vahisalult ilmus 1998. aastal "Laevaarstina Antarktikas". Hulgaliselt on ilmunud populaarteaduslikke artikleid. Peale selle andsid Andres Sööt ja Mati Kask eestlastele "oma meeste" pildi dokumentaalfilmidega "Jääriik" ja "Enderby valge maa". Panuse Antarktise uuringute logistikasse on andnud mehaanik Ivan Zevnerov ja ehitaja Leo Saul. 13. jaanuaril 2007. aastal vallutasid esimesed eestlased Jane ja Tarmo Riga, Alar Sikk, Toomas Sumeri ning Priit Melnik Antarktika kõrgeima mäe, 4892 meetri kõrgusel oleva Vinsoni tipu.
21.aprillil 1708 jõudis autor Luggmagg`i. Seal kohtus ta kuningaga, kes temasse sõbralikult suhtus. Gulliver sai teada struldbrugidest surematustest inimestest ja nende raskest elust. 6.mail 1709 jättis autor selle maaga hüvasti ja sõitis Jaapanisse. Jaapanis ootas Gulliveri soe vastuvõtt. 9.juunil 1709 tõttas ta Nagasakisse, kus ta sai tuttavaks Theodorusega, ,,Amboyna" laeva kapteniga, ning sai selle laeva peale natukene töödates laevaarstina. 10.aprillil saabus autor Amsterdami. Seal istus Gulliver ühele väikesele laevale ja jõudis õnnetusteta oma kodumaale. Autor oli 5.kuud kodus, kuid siis tehti talle ettepanek hakata ,,Seikleja" kapteniks. Gulliver võttis selle pakkumise vastu, jättes naise rasedana koju. 7.septembril 1710 purjetas laev Portsmouth`ist välja. Nad pidid kauplema Lõunamere indiaanlastega, kuid mõned mehed laeval surid troopikapalavikku, ning Gulliver pidi palkama
Juhtis ise kaht ümbermaailmareisi: 1815–18 prikil Rjurik uurimaks Loodeväila (purjetati ümber Hoorni neeme). ja 1823–26 fregatil Predprijatije. Avastas mõlemal reisil saari: esimesel Tuamotu ja Marshalli saarestikus, teisel Tuamotu ja Samoa saarestikus; teise reisiga pandi alus Vaikse ookeani okeanograafilisele uurimisele (Britannica.com: “Otto von Kotzebue | Russian explorer” 03.04.2016). Mõlemad Kotzebue juhitud ümbermaailmareisid tegi laevaarstina kaasa Johann Friedrich Eschscholtz, esimeses reisis osales ka kirjanik Adelbert von Chamisso, teises Emil Lenz. Ka mitmed uurimisinstrumendid ekspeditsiooni tarbeks töötati välja Tartu ülikoolis. Ekspeditsiooni ajal avastati ligi 400 väikest saart (peamiselt Okeaanias), tehti geograafilisi, okeanograafilisi, meteoroloogilisi, zooloogilisi ja etnograafilisi vaatlusi. Merereisi ajal esitas tema laevameeskond August Kotzebue Eesti-ainelisi näidendeid
mustal mandril kogutud info avalikustamist. Sama ühing korraldas mitmeid edukaid ekspeditsioone just Nigeri jõgikonda. Esimene edukas maadeuurija oli šotlane Mungo Park (1771-1806). Nigeri avastuslugu on suuresti tema nimega seotud. Ta oli maadeuurija, kes mõistis selgesti ekspeditsiooni tegelikku eesmärki ning kirjutas selles enda päevikus. Ta võttis ette kaks reisi aastatel 1795-97 ning 1805-06. Ta oli varem tegutsenud laevaarstina ning ära käinud Indoneesias, nii et talle võimaldati kulukas ekspeditsioon. Ta jõudis avastada Senegali jõe alamjooksu ning suutis rännata kaugetele sisealadele. Ta leidis, et Niger voolab itta ning suubub lõunasse Guinea lahte. Ta jäi esimese ekspeditsiooni ajal ka haigeks ning sattus põliselanike kätte vangi. Teise avastusretke 40 inimestest jäi lõpuks enne viimast saatuslikku kohtumist neid hävitanud vaenlastega ainult 8. Kohalikud hõimus ründasid nende paati kaldalt
annaabi.ee 
