värsitehnika ja ilmekas, varjundirikas keel. Näidendid Saaremaa onupoeg 1870 mugandus saksa kirjaniku Th. Körneri värssjandist, kuid täiendatud siiski Koidula mõtetega ja kohandatud Eesti oludele. Jakobsoni õhutusel on Koidula juurde kirjutanud ühe täiesti algupärase lk koolioludest jms. (tegelased Miina, Hans jt); eesti teatri sünd. Maret ja Miina e Kosjakased (4 vaatust, 1870) dramatiseering Jannseni Horni-laenulise külajutu "Naabre tütred" aineil. Ajaliselt kauge külajutt üle toodud rahvusliku liikumise kaasaega. (tegelased: vaene Suli Miina, rikas Nääri Maret; Tõlla Hans on samamoodi vastandatud Luige Siimule). Säärane Mulk ehk Sada vakka tangusoola, tuli lavale 1871. a 3. ja 4. juunil, trükis 1872. Esialgne variant ilmselt 1861. a Perno Postimehes avaldatud tangumüümisloo järgi (tegelased: Männiku Märt, Maie vastandatud Erastu Enn, Peeter Pint. Mängitavamaid lavatükke sajandi
Eesti keeles (ja näiteks iiri keeles - 'sean fhocal') on bukvaaltähenduseks vana sõna. Kui 'targa sõna' puhul viidatakse väljendis sisalduvale suurele tarkusekvantumile, siis ka 'vana sõna' puhul on eelduspäraselt tegu positiivsesisulise mõistega. Ühend vana+sõna on väärtustatud kasvõi «vana» tõttu, st minevikku kuulumisest tingituna. Lisaks juba mainitud vana tarkuse vahendamisele saab vanasõnakasutaja - näiteks poliitik - ka rahvamehe rolli; kuigi laenulise loomusega, tunduvad vanasõnad kuuluvat meie rahva sfääri. Seega püüab poliitik paista rahva hääle kuuldavakstegijana.(R. Järv ,,Vanasõna ei ole varnast võtta")1 Vanasõna tunnusteks on lühidus, poeetilisus ja didaktilisus. Peale lühiduse on vanasõnades taotletud ka kontsentreeritud sõnastust. Nagu mujal, nii tuleb ka eesti vanasõnades sageli ette nn. vormielementide, on-verbi, mitmesuguste korduvate osade jms väljajätteid, nt. Igal linnul [on] oma laul
Mütoloogia allikad on eelnev suuline pärimus ja nende müüdid (rahvapärimus) ja teine allikas kus see on seotud ümbritsevate ja ühendavate tekstide (soome mütoloogia) põhjal. Omab tähtsat kohta. Peterson 1819aastal tõlkis rootsi keelest saksa keelde "Mythologia Fennica". Cr. Ganander- teda võib pidada ka eesti mütoloogia nurgakivi panijaks oma Mythologia Fennicaga. Paradoksaalselt näeme et tegemist on soome algupäraga. Eesti mütoloogia on laenulise päritoluga. Müüti rakendatakse ideoloogilistel eesmärkidel ja põhjus on selles, et rahvuskultuur ise kujutab endast selles ühiskonnas ideoloogilist konstrukti. Pärimuslikke müüte kasutatakse ideoloogilistel eesmärkidel. Põhjus on selles, et see rahvuslik omang omakorda kujutab endas rahvuskultuuri komponenti, kultuur on määratud teenima ühiskonna ühistedvust, endi kollektiivset kuuluvust. Läbivalt on eesmärk ideoloogiline. Identiteet- ideoloogiliselt laetud
Kohanimede lühenemisega võivad olla need nimed varem pikemad. Ja-lõpp. Ajalooliselt pikema lõpuga. Mingid apellatiivid on lühenenud. Varem olnud ilmselt tuletusliide. ,,Pedja" Pedäjä Lehmja varem Lehmjala, veel varem Leemeda. Ka nt välja on lühenenud. Na-lõpp selline, mille puhul ei saa sufiksist rääkida, vaid lühenemisest. Sagedamini nina- lõpust saanud na. Nt Tammekanna lühenenud Tammunaks. Suur sagedus Kagu-Eestis, viitab, et enamasti laenulise algupäraga. Ra-lõpp. Ei ole sufiks, vaid erilähtega nimed. Läbara nt Lebbaru. Järve- lühenenud ra. rahva lühenenud ra-ks. -ma (a) lõpp. Nende hulgas nimed maa lõpulised (nt Põltsamaa põllurikas maa). Algselt mäe. Raskem otsustada kumb õigem on, sest nimed vahelduvad. -va-lõpp. Mitmeti tõlgendatav. Sufiksilaadsed seletused verbaalsufiks, v-kesksõnast arenenud. Nimisõnast lähtuv liide nt Jõgeva (jõeline paik). Tu-lõpp. Nt nimetu kus nime pole
annaabi.ee 
