kolmas on Kati Pedaja artikkel ,,Kuidas uued laenud eesti keeles kohanevad?". 1. MIS ON LAEN- JA TSITAATSÕNAD? Esimene peatükk jaotub kaheks. Esimeses osas tutuvustatakse laensõnu ning teises osas kirjeldatakse, millised on tsitaatsõnad. 1.1 Laensõnad Laenamine on sõnamoodustuse (liitmise ja tuletamise) ning tehiskeelendite loomise kõrval üks sõnavara rikastamise allikaid. Laenamise all mõistetakse teistest keeltest uute keeleelementide õtmist. Laenkeelend ehk laen võib olla meie keelde võetud laenhäälik (nt f ja s eesti keeles), -liide (nt vene laen nik), -tarind (nt saksa mall saab lõpetatud), -tüvi, -sõna, -väljend või tähendus. Siinkohal huvitab meid leksikaalsete üksuste laenamine. Laensõnade puhul eristatakse kolme laenuperioodi. Esimene neist on 19. sajandi teisest kümnendist 20. sajandi teise kümnendi lõpuni. Teiseks laenuperioodiks peetakse 1920.-1930ndad aastaid ning kolmandaks perioodiks on 1940.-1980ndad aastad
Nt tüvisõnad lünk, selmet, sudu, tuletised veenduma, veendumus, küülik. 6. Oma ja võõrsõnad Sõnade struktuuri omasuse või võõruse alusel eristatakse oma- ja võõrsõnu. Sõna, millel ei ole võõraks peetavaid struktuurijooni, on omasõna. Seejuures võib ta päritolu poolest olla põlissõna (lõhn, puu, mäe/stik, ema/puhk/us) või laensõna (saabas, post, riis, tass, rist). Omasõnad moodustavad keele omasõnavara. Selleks et laenkeelend meile omasemaks saaks, ta tihtipeale mugandatakse, st kohandatakse eesti keele struktuurile (hääldusele, muutmisele jm) vastavamaks. Nt vn > bagaaz > pagas, pr courier > kurjer > kuller, ld vacuum > vaakuum > vaakum, pr ruche > rüüs > rüüs, ingl hobby > hobi, ingl comics > koomiks. Omasõnus ei saa esineda võõrsõnatähed. Seepärast vanades laenudes asendab f-i hv, tähti s, z, z aga s. Näiteid: alamsaksa Kofe(e) > kohv, ülemsaksa Schinken > sink,
Seesuguste sõnade loomise mallid on eestlase keeletunde sees. H. Rätsepa loendatud põhiline onomatopoeetilisdeskriptiivne tüvevara on sugenenud alles läänemeresoome algkeele aegadest peale, eriti aga eesti keele iseolemise ajal (95%il neist tüvedest ei ole vasteid kaugemais sugulaskeelis). Sõnavara päritolu. Põlis, laen ja tehissõnad Laenamise all mõistetakse teisest keelest uute keeleelementide võtmist. Laenkeelend ehk laen võib olla meie keelde võetud laenhäälik (nt f ja s eesti keeles), liide (nt vene laen nik), tarind (nt saksa mall saab lõpetatud), tüvi, sõna, väljend või tähendus. Siinkohal huvitab meid leksikaalsete üksuste laenamine. Eesti keel on palju laenanud kõigilt hõimudelt ja rahvastelt, kellega tal on olnud kokkupuuteid. Hilisemal ajal on lisandunud kirjalik mõju: kirjasõna kaudu oleme mõjutusi saanud kaugemateltki rahvastelt
1.4 Argikeele uurimine mujal maailmas ja Eestis 2 VENE LAENUDE AJALUGU EESTI KEELES 2.1 Laenamine Laenamise all mõeldakse uute keeleelementide võtmist mingist teisest keelest. Laen on ,, keelde võetud laenhäälik (nt f ja s eesti keeles), - liide (nt vene laen - nik), - tarind (nt saksa mall saab lõpetatud), -tüvi, - sõna, - väljend või tähendus". (EKK 1997: 480) Laenamine tähendab teisest keelest uute keeleelementide ülevõtmine. Laen ehk laenkeelend võib olla laenhäälik, mis on keelde integreeritud (nt f ja s eesti keeles), - liide (nt vene laen - nik), tarind (nt saksa mall saab lõpetatud), -tüvi, - sõna, -väljend või tähendus (EKK 2007: 595). Henn Saari on arvamusel (1987: 18), et laenamiseks nimetatakse tavaliselt teistest keeltest uute keeleelementide võtmist. On jaotatud ka välis- ja siselaenamiseks, viimase all eeldatakase laene sama keele allkeelest (nt murde- või slängisõna kirjakeelestumist) või
annaabi.ee 
