"See ajab mulle hirmu peale... Ma ei saa enam ..." pomises väike prints üleni punastades. "Hm! Hm!" kostis seepeale kuningas. "Siis ma käsin sul vahel haigutada ja vahel ..." Ta pobises veel natukene ja paistis pahane olevat. Kuningas pidas kõige tähtsamaks seda, et tema autoriteeti austataks. Ta ei kannatanud sõnakuulmatust. Ta oli piiramatu ainuvalitseja. Aga kuna ta oli väga hea, siis andis ta ainult mõistlikke käske. "Kui ma käsiksin üht kindralit," lausus ta ladusasti, "et ta ennast merelinnuks moondaks, ja kui see kindral minu sõna ei kuulaks, siis poleks see mitte kindrali süü. See oleks minu süü." "Kas ma tohin istuda," küsis väike prints kartlikult. "Käsin sul istuda," vastas talle kuningas ja tõmbas majesteetlikult oma hermeliinmantli hõlma natuke koomale. Väike prints oli aga väga hämmastunud. Planeet oli imepisike. Mida see kuningas küll valitseda võis?
Siiski ei rõhuta Masing mõisavanematele meelepärast alandlikkust ega sõnakuulelikkust, nagu Arvelius seda tegi, vaid õpetab üldinimlikke kõlbluspõhimõtteid. Masingu aabits 36-leheküljeline, sisaldab: lugemismaterjalid (tähestik tähenimede ja silpidega; õpetussõnad; 10 käsku; palved ja mõni jutuke), korrutustahvel, numbrite kirjutamise õpetus kuni neljakohaliste arvudeni. Masingu aabitsajuttude süžeed on rahvusvahelised, lapsepäraselt ja ladusasti ümber jutustatud. Aabitsas on kaheksa õpetliku sisuga jutukest, kus hoiatatakse lapsi ülekohtu, varguse, järelemõtlematute tegude, suitsetamise ning loomade-lindude piinamise eest. Masingu aabits tõi küll ilmaliku lugemismaterjali meie koolikirjandusse, kuid veel aastakümneid hiljemgi ilmus rohkesti ABD-raamatuid, mis sisaldasid ainult või peaaegu ainult vaimulikku teksti. Ka Masingu enda järgmine aabits „Täieline ABD Ramat“ (1823) pakub üksnes vaimulikke
võinud see maa rahvas teada, missugust mõõtu vaimuinimene õigupoolest oli see põgenik ja millega täidetud tema väliselt silmapaistev elu". 6 Teose "Kahekordne mäng" analüüs. Kirjastus Varrak kiidab raamatut ,,Kahekordne mäng" ja peab seda Ristikivi kriminaalkirjandushuvi kõige õnnestunumaks väljenduseks. Pole ka imestada, sest see on igatpidi oskuslikult kirjutatud ning ladusasti loetav, küllalt põneva sündmustikuga ning tegelastest tekib piisav ettekujutus. Tegevus toimub 1922.aastal Kopenhaagenis, kus ühele asjaarmastajast detektiiv Jens Buhlile antakse ülesandeks lahendada ajalooline kriminaalmõistatus 240 aastat tagasi kordasaadetud mõrv Viinis, mida ähvardas parasjagu türklaste rünnak. Huvitavaks on kirjaniku lähenemine teose probleemidesse tegelaste, Jens
«Kas-sa siin ei mäganud pead purju panna? Arvasid vist mujalt paremat laket leidvat?» «Ara pahanda, kõtsipapa!» palus rootslane raske keelega. «Mis tehtud see tehtud, aga sedaviisi ei tohi ma ennast lossis nädata, sest koman-dant on joobnute vastu vali, ta laseks mind vaeseomaks peksta. Peida mind kuhugi ara, kus ma kakskümend neli tundi magada võn, ilma et mind keegi näks, ja ara tee sellest kellelegi piiksu!» Selle pika kõe ajal, mis Gabrieli suus kau-geltki nii ladusasti ei länud kui meie seda kirjutame, leidis joobnud rootslane mahti kõtsmikule läkiva kuldraha pihku libistada ja sel viisil oma sõadele imelist mõu anda. Kõtsmik unustas sedamaid torisemise, talutas joobnud küalise oma paremasse kambrisse, valmistas talle pehme aseme, tõbas ise ta saapad jalast ja soovis talle viisakalt magusat und. Võ oras magas poole ö od ja terve jägmise 414 päva läi, ilma et kange suurtüimüin, mis sel päval linnast ja überpiirajate laagrist
annaabi.ee 
