· käskiva kv mitm 2.po ga, gä; -ka v -kä: akkaga 'hakake', elägä 'elage' Idamurre Liigendus problemaatiline. Tuumalaks Kodavere ja Maarja-Magdaleena põhjaosad. Siirdealadeks Iisaku edelaosa, Torma, Laiuse ja Palamuse idaosa. Idamurde erijooned · d laadivahelduslike sõnade nõrga astme vormides: padas `pajas', ladud `laod', jõõdan `jõuan' · o > õ: kõht `koht', õli `oli' · v labiaalvokaali kõrval: ulvoma `uluma', lõevoke `lõoke' · st > ss: miis `meest', majas `majast', mussad `mustad', valiss `valjusti' · ht > st: õsta `õhtu', lasti `lahti' · Tugevaastmelistes vormides svaavokaal h ja helilise konsonandi vahel: taham `tahm', vihim `vihm', rehem `rihm', ahaju `ahju' (a.os.) · Põhjaosas diftongistumised (kuor : kuorega), kesk- ja lääneosas kõrgenemised
käskiva kv mitm 2. p -ga ~ -gä, -ka ~ -kä: akkaga ‘hakake’, elägä ‘elage’; Idamurre liigendus problemaatiline; tuumalaks Kodavere ja Maarja-Magdaleeda kihelkonna põhjaosad; siirdealadeks Iisaku edelaosa, Torma, Laiuse ja Palamuse idaosa; Erijooned d laadivahelduslike sõnade NA vormides: padas ‘pajas’, ladud ‘laod’, jõõdan ‘jõuan’; o – õ: kõht ‘koht’, õli ‘oli’; v labiaalvokaali kõrval: ulvoma ‘uluma’, lõevoke ‘lõoke’; st – ss: miis ‘meest’, majas ‘majast’; ht – st: õsta ‘õhtu’; lasti ‘lahti’; TA vormides švaavokaal h ja helilise konsonandi vahel: taham ‘tahm’, vihim ‘vihm’, rehem ‘rihm’; põhjaosas diftongistumised (kuor : kuorega), kesk- ja lääneosas kõrgenemised (kuul : kooli), Kodaveres kõrgenemised + diftongistumised (kiil : kiäle, süük : süägi, juuk : juagu);
sajandil. 9. Eesti keele ajaloolised häälikukaod. Häälikukaod sõna seest 1500 AD Häälikukaod sõna alguses – aferees Vokaalide afereesi eesti keeles tavaliselt ei esine, siiski ep ole > pole jms Tavaline sõnaalgulise konsonantühendite lihtsustamine: *strand >> rand, *gramata >> raamat, murretes klaas >> laas, kleit >> leit; Sõnaalgulise h kadu: (h)omme, (h)irmus. Murdeti on labiaalvokaali eest kadunud v: *vokk > okk. Üksikutes sõnades j: *jutle- > *jütle- > *ütle-. 4 10. Lõpukadu eesti keele ajaloos. 1500 AD Apokoop e lõpukadu: üldkeeleteaduses igasugune häälikukadu sõna lõpust; eesti keeleteaduses sõnalõpulise vokaali kadu: (a) 2-silbilistes pika esisilbiga vormidest, (b) kõigist 3- ja enamasilbilistest vormidest (13.–15
käsiraamat. Ladinakeelne 96-leheküljeline teos sisaldab palveid, ristimisvormeleid, vaimulikke tekste eesti (~200 sõna), läti, poola, saksa k. Tekst pole otsetõlge, vaid ärakiri. Iseloomulikud jooned: ladina-poola ortograafia. Lühikeste vokaalide vaheline konsonant kirjutatakse 1 tähega, pikk vokaal märgitakse lahtises silbis 1, kinnises 2 tähega. Vokaalidevaheline -spirant on laadivahelduse tõttu kadunud. Lõunaeestiline afrikaat tz. v on säilinud labiaalvokaali naabruses. Vokaalharmoonia esineb ä-harmooniana. Järgsilpides säilinud o. Komitiiv kujunemisjärgus. Imperatiivi t- tunnus kadunud. Obliikvakäänetes tüvemitmus. Verbi oleviku ainsuse 1. pööre lõputa, 3. pöörde lõpus p. Lõunaeestilised partitsiibid ja sõnad. Murdeliselt viitavad teose jooned Lõ-Tartumaale. Tekst on rahvakeelega sarnaseim tõlkija seega eestlane. Rossihnius - olulised 17.saj I poole allikad tema kirikukäsiraamatud
annaabi.ee 
