Muusika on inimesi ümbritsenud juba aastatuhandeid, alustades antiikajast ning lõpetades tänapäevaga. Muusikaga puutuvad 21. sajandi inimesed rohkesti kokku, kuulates erinevat muusikat näiteks oma telefonist, raadiost või hoopis televiisorist. Muusika ümbritseb meid igal pool ja ajal. Tänapäeval on üha populaarsemaks muutunud lihtsus ja kiiresti kättesaadavus, kuid ei maksa unustada, et musitseerimine on kunst, mida tasuks kõrgelt hinnata. Üheks ehedaks näiteks tooksin välja käsikellad, mille abil on loodud võrratuid meloodiaid juba 18. sajandi keskpaigast, mida saab nimetada ka käsikellade hiilgeajaks. Aina rohkem on hakanud käsikellad ja nende mängimine koguma populaarsust nii laste kui ka täiskasvanute seas, mistõttu on loodud ka vastavaid koole ja asutusi, kus on võimalik kokku puutuda käsikellade mänguga. Tänu sellele, et olen ise tegelenud aastaid käsikella mänguga, on tekkinud ka vastav huvi nende instrumentide vastu. Seepärast saigi see minu uurimistöö
Arsise Käsikellade Ansambel Retsensioon Käisin vaatamas kontserti Arsise käsikellade ansambel. Kontsert toimus Tallinna 32. Keskkooli aulas, 14. Detsembril. Kontserdi teemaks oli põhiliselt Jõulud ning eesmärk tutvustada käsikelli. Kontserdil oli ainult instrumentaalmuusika, pillideks käsikellad. Esitati erinevate heliloojate loominguid, nende seas Tsaikovski, Strauss, Brahms, Grieg ja teised. Käsikelli mängisid õpilased erinevatest koolidest ning ka osad kooli lõpetanud, kuid oma huvile truuks jäänud noored. Gruppe oli kaks, ühed nooremad ning teised vanemad ja osavamad. Gruppe juhendas Lemme-Liis Elp. Kontsert toimus väikesel laval, esinejad seisid kahes reas, erineva kõrgustega trepiastmetel. Laest rippusid alla valged karrad, mis meenutasid jääpurikaid
jäetud.Kuid nagu juba öeldud, on olukord muutumas. Kui soovite teada pisut kellade ajaloost klikake lingil üht-teist ajaloost. Käsikellade valmistamise kohta Malmarki kellatehases lugege kuidas neid tehakse.Käsikellamuusika alt aga leiate mõtteid kellade kasutusest muusikas. Üht-teist ajaloost Käsikellamuusika on tegelikult pärit Inglismaalt. Kuidas ja mis asjaoludel need pisikesed käsikellad välja ilmusid, on siiani suhteliselt ebaselge. Mõistagi on selle kohta arvukalt erinevaid teooriaid. Üks neist väidab, et kirikukellade järgi valmistatud väikesed koopiad olid mõeldud eeskätt kuninga lõbustamiseks ja õukonna muusikaelu rikastamiseks. Teine versioon kõneleb sellest, kuidas tornikellade mängijad jõudsid äratundmisele, et sellist rasket instrumenti nagu kirikukell on ikka üpris keeruline käsitseda
sajandini. Kariloomadele pandi kellad kaela kurja eemalhoidmiseks. See tava oli olemas vähemalt 520 a. eKr, sest siis mainitakse seda Vana Testamendi Sakaria raamatus. Vana-Kreeka sõdurid kinnitasid oma kilpide külge pronkskellukesed, et vaenlast kohutada. Kreeklased andsid kellukesed ka linnavahtidele ja tunnimeestele, et elanikke ohu korral hoiatada. Matusekella helistamise tava, et kurje vaime lahkunust eemal hoida, on pärit vähemalt 8. sajandist. Vanimad käsikellad on pärit Hiinast 1600 eKr. Kirjalikud allikad räägivad nende kasutamisest religioosses muusikas. 9. sajandi Jaapanis kasutati väikesi haamriga löödavaid kelli budistliku ühehäälse laulu goeka saateks. Kirikus oli üks varaseim väikeste kellade kasutamise viis kellaratas ehk Zimbelstern, mille näiteid on mainitud 10. sajandil. Neid leidus Prantsusmaal, Saksamaal ja Hispaanias, vähemal määral Inglismaal
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
