taignaks, siluti, kaeti kaane ja tekiga ning jäeti järgmise päevani soojasse hapnema. Juuretiseks oli haputaigna jääk eelmisest leivateost. Hapnemise käigus pärmseente ja piimhappebakterite poolt eritatav süsihappegaas muutis leivataigna kohevaks. Järgmisel päeval, kui tainas oli hästi kerkinud, lisati sellele ülejäänud jahu, sool ja köömned ning sõtkuti kiiresti, kuni sile ühtlane taigen nõu ja käte küljest lahti lõi. Leivaahi köeti kuusepuudega ühtlaselt kuumaks (250300 °C) ning ahjupõrand pühiti sütest ja tuhast puhtaks. Vormiti ümmargused või piklikud leivapätsid, siluti ning lükati leivalabidaga 1,52 tunniks ahju küpsema. Leiva alla pandi vahel suur kapsaleht. Leiva küpsust kontrolliti peale koputamisel tekkiva heli järgi. Ahjust tulnud leib kaeti puhta rätiga; tihti lasti sellel enne söömist kuni nädal seista, et leib oleks tahkem ja peaks kauem vastu. Leiba valmistati nii
palja peaga, et juuksed ei satuks taina sisse. Perenaine hakkas kahe käega sõtkuma. Harilikult sõtkuti tainast ikka kätega, et leib saaks valgem ja sitkem. Kui tainas enam käte külge ei jäänud, raputati sellele jahu peale ning nõu kaeti kaane ja riietega soojalt kinni. Järgmisel päeval, kui tainas oli hästi kerkinud, lisati sellele ülejäänud jahu, sool ja köömned ning sõtkuti kiiresti, kuni sile ühtlane taigen nõu ja käte küljest lahti lõi. Leivaahi köeti kuusepuudega ühtlaselt kuumaks (250-300°C) ning ahjupõrand pühiti sütest ja tuhast puhtaks. Mandril kasutati kasest, Saaremaal ja Muhus kadakast, Pöides ka hanepajust, kuuse- ja männiokstest ahjuluudasid, talvel kasutati kõikjal ahju puhastamiseks vihtasid. Kui ahi oli puhas, prooviti kuumust. Selleks visati peoga jahu ahju põrandale. Kui jahu põles kärinaga mustaks, oli vara leiba ahju panna. Vajaduse korral jahutati ahju selle külgedele ja põrandale märja vihaga vett pritsides
mis ühed on ühised ööbikuga: sisask, künnilind, kirirüüt; teised näitavad laulu sarnasust kas hea või halva nüansiga: abiööbik, kuuseööbik, võltsööbik, solgiööbik; kolmandad aga viitavad hoopis tema heale pesaehituskunstile: potträstas, kõdurästas. Sulestik on laulurästal võrdlemisi tagasihoidlikes oliivpruunides ja hallides toonides, kaenlaalune, mis lennates välja paistab, on aga ruuge. Eestis on ta väga sage, peaaegu kõigis kuusepuudega metsades elav lind. Eelistab laulurästas niiskemaid kuusikuid ja eriti meeldiv oleks veel tihe alusvõsa. Laulu ajal istub ta harilikult kõige kõrgema kuuse ladvas ning laul kestab tihtipeale terve päev 21 läbi. Tema mitmekesise laulu tunneb ära selle järgi, et ta kordab igat stroofi mitu korda järjest. Maapinnal askeldab ta kiirete hüpetega, ärevuses aegajalt tiibadega tõmmeldes ja nokka klõbistades.
ja Võru linna asutaja keisrinna Katariina II suuri teeneid. Rongkäik lõppes linna turuplatsil, kus mindi laiali.33 Kell viis õhtul algas Ressource'i saalis dinee, kus sündikus J. V. Wittkovsky ja teised tähtsat isikud pidasid kõnesid ning loeti ette telegramme, mis olid saabunud Liivimaalt, Peterburist, Moskvast ja Rjazanist. Kõigile imestuseks ei olnud ühtegi Riiast ega Lemsalust (Limbazist). Ressource'i saal oli kaunistatud hiiglaslike lippude, vappide ja kuldsete kuusepuudega. Saalis mängis orkester ning lava tagaseinas rippus Katariina II suur portree. Esimese juubelipidustuste päeva lõpetasid imetlusväärne illuminatsioon lambikeste ja 34 bengaalituledega ning õhtune kontsert linnapargis, kus iga uue ettekande algusest anti teada suurtükipauguga.35 20. augusti pidupäeva sündmused olid pühendatud enamjaolt eestlastele. Kell 11 algas jumalateenistus, mida pidas Urvaste kiriku õpetaja Stein
annaabi.ee 
