ülemeelikud saatürid ei olnud üldsegi sarnased sokuga. Samas ei ole ka välistatud, et kreeklased võtsid selle sõna üle mõnelt teiselt rahvalt, kuid siiski on dialoogi tekkimine jälgitav meieni jõudnud koorilaulus. Arisoteteles aga sidus tragöödia tekke eeslaulja eraldumisega ditürambe laulvast koorist. Ditüramb algselt oli ülistuslaul Dionysose auks, kes oli viljakuse- ja veinijumal. Etendused Kreekas kuulusidki kõigepealt kevadpidustuste, suurte dionüüsiate kavva ning alles hiljem said nad tavapärasteks muudelgi pidustustel. Atika komöödia sai alguse pilkelauludest, mida laulsid lõbusad meestesalgad Dionysosepühal. Sel ajal komöödia kujuneski pilkeliseks ja mõnitavaks zanriks, kus ei puudunud ka vaba keelepruuk, ropendamine ja kahemõttelised, eriti erootilised naljad. Olulisel kohal komöödias oli sõnasõda peategelaste vahel ja ka parabaas,
üleolevalt. Tänu sellele leidsid poolehoidu üleskutsed muuta Itaalia suurriigiks. Sõjajärgsetel aastatel oli Itaalia keskvalitsus nõrk ning linnades suurenes tööpuudus. Tööpuudus omakorda tekitas rahutusi ning tööliskond sattus aina tihemini kommunistide mõju alla. Tekkis väike rühmitus Võitlusliit (itaalia k Fascio di Combattimento). Faistideks (fascio tähendab itaalia keeles ühendust/liitu/kimpu) kutsuti endisi söjaväelasi ning töötuid ning nemad kuulusidki Võitlusliitu. Mõne aja pärast muutus see rühmitus Rahvuslikuks Faistlikuks Parteiks, mida hakkas juhtima Benito Mussolini. Mussolini oli palude arvates just see isik, kes suudab Itaalias korra jalule saada ning majanduse madalseisust välja tuua. Mussolini lubas, et Itaalia saab sama võimsaks, kui oli olnud Rooma impeerium. Faistidele oli iseloomulik must särk ning sellest tuleb ka nimetus ,mustsärklased'. Mussolini kavatsused ei läinud läbi ning Teise maailmasõja
alevike võrk. Vabrikute rajamisega kaasnesid töölisasulad tehase lähedusse, Näiteks Narva lähedale, Sindi ning Kärdla kalevivabrikute juurde. Ka kujunesid töölisasulad Räpinasse ja Kundasse. Elanike arvu suurenemine linnades tõi kaasa muutused hoonestuses. Rajati uusi hooneid. Riigile kuulusid administratiivhooned nagu postikontor, garnisoni hooned, linnakoolid, gildihooned, raekoda jt. Kõrtsid olid enamasti erakätes ja eramajadest ümber ehitatud. Enamuses kuulusidki majad linnale ja aadlikkonnale. Linnakodanikel oli maju vähe. 1810. aasta paiku kiirenes majade ehitamine ja suurenes hoonestustihedus. Ajapikku laienes kivimajade ehitamine ka väljapoole linnamüüre, mis 19. sajandi alguses veel keelatud oli. Kapitalismi arengu üheks iseloomustavamaks näitajaks on linnarahvastiku juurdekasv. 7. Taluhooned ja -õued. Taluehitus pälvis 30.ndatel professionaalsete arhitektide tähelepanu. Korraldati sobiva
võitnud koorile, millel varasemates näitemängudes oli juhtiv osa. Pole välistatud ka võimalus, et kreeklased võtsid sõna üle mingilt teiselt rahvalt ja hiljem seletasid seda oma keelest lähtudes (nii nimetatud rahvaetümoloogia). Aristoteles sidus tragöödia tekke eeslaulja eraldumisega ditürambe laulvast koorist. Esialgselt oli ditüramb ülistuslaul veinijumal Dionysose auks. Tragöödia-etendused Kreekas kuulusidki kõigepealt kevadpidustuste, suurte dionüüsiate kavva ja hiljem said tavapärasteks muudelgi pidustustel. Algul seisnesid etendused koori ja ühe näitleja dialoogis. Hiljem lisandus teine ja kolmaski näitleja, kuid koor säilitas siiski keskse osa. Roomas, hoolimata näitekirjanike püüetest piirdusid teatrietendused peamiselt rahva naerutamise ja lõbustamisega ega käsitlenud kreeka draama kombel olulisi maailmavaatelisi ja kõlbelisi probleeme. Et sellised näitemängud
10. Vana-Kreeka tragöödia peajooni. Kreeka trag.-t nim. tekkekoha järgi Attika tragöödiaks. Tekke allikate suhtes on tänapäeval aga üksnes oletused. Sõna ennast tõlgendasid kreeklased ise, kui ,,sokulaulu", oletatakse, et varaemad näidendid võisid olla seotud sokuohvri toomisega. Nüüdisaege teatri alged on arvatavasti ditürambis (unisoones hümnis). Ditüramb oli ülistuslaul viljakuse ja veinijumal Dionysose auks. Tragöödia etendused kreekas kuulusidki kõigepealt kevadpidustuste kavva, hiljem ka muudel põhjustel. Silmatorkavamaid jooni oli see, et antiikdraama oli üles ehitatud sõnale ja kõnele. Liikumist ja miimikat piirasid nn. pikk rüü, kohmakad jalanõud ja mask. Kreeka trag. Polnud üksnes vaatemänguline etendus, vaid eelkõige rituaalse rahvapeo osa. Trag. Lõpp ei pruukinud sugugi õnnetu olla. Esialgu oli draama rohkem tegevusest jutustamine, kui tegevuse kujutamine. Koosnes 3 näitlejast. 1
annaabi.ee 
