Sügisene ja talvine neljapäeva õhtu tekitas tüdrukutes alati ärevust ja siis mindi vargsi õuele kuulama, ega kosjakellad kuskil ei kosta. Aga kui juba kolm leeris käinud tüdrukut majas elas, siis öeldi, et sinna ei lähe enam kurat ka kosja. Eelkosjad ehk kuulamine. Kosja tuli minna kindla peale, sest kus selle häbi ots , kui kosjad tagasi lükatakse. Kogu küls oleks teada saanud ja naernud põlatud peigmeeest. Kuulamiseks saadeti tulevase pruudi koju kuulueit, kelleks oli tavaliselt keegi vanem naisterahvas, harva ka peigmehe ema. Kõige tähtsam kuulueide omadus oli kõneosavus: ta pidi ümbernurgajutuga teada saama, kas tulevane kosilane on ikka oodatud ja igati tema häid omadusi kiitma. Kindlasti pidi tal viinapudel ehk kuulupudel kaasas olema. Võesti pudel vastu ja joodi sellest, siis olid lootused kordaminekuks kõige paremad; pandi kuulupudel aga avamata kõrvale,
Kuid kuna kosjas käimine oli avalik ja pidulik ettevõtmine, siis oli oluline mitte sattuda külarahva naerualuseks, kui kosjad peaks tagasi lükatama. Kindla nõusoleku tagamiseks tuli teha pisut eeltööd, korraldada eelkosjad. 1.1.2 Kuulamine Ülemaailmselt on ehk tuntuim ning levinuim eelkosjade komme kuulamine, mis hakkas taanduma alles möödunud sajandi kolmandal veerandil. Kuulamas käis vanem naisterahvas, sageli isamehe naine, hilisematel aegadel ka peiu ema. See oli nn kuulueit. Kuulamas käidi neljapäeva õhtuti. Kuulueidel oli kaasas viinapudel (kuuluviin). Kuuluviina vastuvõtmine oli märk, et kosjad võivad tulla. Pudeli tagasiandmine näitas, et kosilast ei soovita. Kosjad Eesti pulmakombestikus oli peategelastele, peigmehele ja mõrsjale, omane passiivsus. Tähtsamat rolli mängis hoopiski isamees, kes pidi olema abielus ning sõnaosav. Muidugi oli oluline ka see, et isamees teaks, kuidas pulmi läbi tuleb viia. Üldjuhul oli isameheks mõni sugulane, kuid
Kui pulk visati välja, siis polnud pojal mõtet siia kosja tulla. Saades eitava vastuse, võis ema seitsme kuu möödudes uuesti õnne proovima minna, kuid kui kolm korda oli juba ära öeldud, pidi noormees uue mõrsja leidma. 1.1.3. Kuulamine Ülemaailmselt on ehk tuntuim ning levinuim eelkosjade komme kuulamine, mis hakkas taanduma alles möödunud sajandi kolmandal veerandil. Kuulamas käis vanem naisterahvas, sageli isamehe naine, hilisematel aegadel ka peiu ema. See oli nn kuulueit. Kuulamas käidi neljapäeva õhtuti. Kuulueidel oli kaasas viinapudel (kuuluviin). Kuuluviina vastuvõtmine oli märk, et kosjad võivad tulla. Pudeli tagasiandmine näitas, et kosilast ei soovita.2 1 Tedre, Ü. (1973). Eesti pulmad. Tallinn: Kirjastus "Eesti Raamat", lk. 15. 2 Berg, E., Hiiemäe, M., Jansen, E., Johansen, U., Kurs, O., Luts, A., Mäsak, E., Palli, H., Pärdi, H., Tedre, Ü., Troska, G., Tõnurist, I., Valk, Ü., Viires, A., Vunder, E., Värv, E. (1998)
Vanematele vasturääkimist ei tulnud tavaliselt mõttessegi. Kosjakombestik kujunes välja 19.sajandi alguseks; varasemast ajast on teateid ka naise tõmbamisest. Naine võeti väevõimuga, rööviti ehk tõmmati. Põhjused olid erinevad: peigmees ei pruukinud tüdruku vanematega kaubale saada, kuid tuli ka lihtsalt tõmbamine odavam. Eelkosjad ehk kuulamine. Kosja tuli minna kindla peale, sest kus selle häbi ots, kui kosjad tagasi lükatakse. Kuulamiseks saadeti tulevase pruudi koju kuulueit, kelleks oli tavaliselt keegi vanem naisterahvas, harva ka peigmehe ema. Kuulueit pidi ümbernurgajutuga teada saama, kas tulevane kosilane ikka oodatud on ja igati tema häid omadusi kiitma. Kindlasti pidi tal viinapudel ehk kuulupudel kaasas olema. Võeti pudel vastu ja joodi sellest, siis olid lootused kordaminekuks kõige paremad; pandi aga pudel avamata kõrvale, tähendas see järelemõtlemist ja tagasiandmine muidugi seda, et kaup jääb katki. Mulgimaal aga oli kosjakase tava
annaabi.ee 
