Eesti SS Leegion kasvas innukatest ,,vabatahtlikest". Eesmärgiks oligi kujundada nendest eesti meestest eliitväeüksus, mis pidi esindama Eesti sõdurit nn germaani rahvaste pere sõdurite hulgas. Värvatutele esitati väga ranged tervisenõuded ja kontrolliti füüsilist olukorda aga hiljem ainsaks tingimuseks jäi mehe soov. Umbes 80% vabatahtlikukt leegioni astujais olid metsavennad. ,,Vannun Jumala nime juures püha vande, et kuuletun võitluses bolsevismi vastu tingimusteta Saksa sõdajõudude ülemjuhatajale Adolf Hitlerile ja olen julge sõdurina igal ajal valmis selle vande eest oma elu jätma" © Eesti Leegioni sõdurivande, Postimees. Kokkuvõttes saavutati tulemus, et 1944. aasta alguses oli leegionäride arv ligikaudu 11 000 meest. Üldiseks kombeks oli, et kõik värvatud mehed saadeti kõigepealt väljaõppeks Poolasse Dbica laagrisse
7 keelust avalikult tegutseda? Selliseid ettepanekuid tehti. ,,Isegi kui teie siis ütleksite: ,,Sokrates, praegu ei kuula me Anytost ja laseme sind vabaks, muidugi sel tingimusel, et sa sääraste uuringute ja filosoofiaga enam ei tegele; kui sind aga veel kord sellelt tabatakse, pead sa surema!"- kordan veel, et kui te mind sel tingimusel vabastaksite, ka siis ütleksin teile: ,,Austan ja armastan teid, ateenlased, kuid kuuletun siiski parem jumalale kui teile, ning kuni ma hingan ja vähegi jaksan, ei lakka ma filosoofiaga tegelemast ega õhutamast ja veenmast teist igaüht, kellega iganes juhtun kokku puutuma, ning räägin alati sedasama, mida ma tavaliselt ikka räägin: ,,Sa oled inimeste hulgas üllaim, kuna oled Ateena, ühe suurima ja tarkuse ning võimsuse poolest väga kuulsa linna kodanik, kuid kas pole sul häbi mures olla raha pärast ja soovida, et sul
Kuid kuidas on Sokratese järgi põhjendatud antud normi absoluutne kehtivus? Kindlasti ei toetu kõne all oleva normi kehtivus avalikule arvamusele nagu väitis Protagoras. Sellele osutas Sokrates oma kaitsekõnes, üteldes, et ta ei saaks vastu võtta pakkumist kinkida talle elu ja vabadus tingimusel, et ta oleks valmis võtma endale kohustust loobuda edasises elus filosofeerimisest. Niisugusele kujutletavale pakkumisele vastab Sokrates: “Austan ja armastan teid, ateenlased, kuid kuuletun siiski pigem jumalale kui teile …” (29 d). Niisiis paistab Sokrates esmapilgul valivat absoluutse kehtivusega normi põhjendamisel eelmises loengus kirjeldatud neljast normiõigustamise strateegiast kõige traditsioonilisema, nimelt sellise, kus baasnormi põhjendatakse jumala tahtega. Samas ei ole aga Sokratese poolt absoluutselt kehtivana käsitletud norm samastatav arhailise aja enesestmõistetava kehtivusega normidega, millele müüt omistas jumaliku päritolu
Nendeks vanglateks on ROLLID, mis inimene arvab, et ta on kanda terve elu ühte maski, mängida kindlat rolli. Vanglakomponendid on seega see roll, minevikus tehtud otsused ja ühiskond (peab alluma selle survele). Kui olemus muutub tähtsamaks kui mu olemasolu, muutub inimene objektis, ta esemestub. Täidetav roll võtab inimeselt ära tema vabaduse ja vastutuse. Põhjus selles, et inimene ei julge olla teisiti ning tal on hirm tagajärgede ees. Enesepettus on see, et kui kuuletun oma rollile, siis vabanen valikutest. Tegelikult jääme ikka oma vabaduste eest alati vastutavaks ei pääse ei vabaduse ega valikute eest. Seetõttu peaks teadlikult valima, mitte ütlema, et täidetakse mingit rolli. Eelkõige see vabadus, millest eksistentsialism räägib, on seisukohavõtu ja otsustuse vabadused. Iga väline olukord annab meile võimaluse valida ja otsustada, me ei saa sellest vastutusest kunagi vabaks. Vabadusel on ka
annaabi.ee 
