ühendanud kauge kauni Norraga." Kreutzwald kirjutas ,,Kalevipojas" Linda kuuest Enn Vetemaa kirjeldas oma teoses kosilasi ning kosilasest: kuu, päev, vesi, tuul, Kungla iseloomustas kosilaste välimust ja kosjas käiku kuningas, Kalev. ,, Kui Kuu Lindale viiekümnel hobusel kuuekümne kutsariga kosja sõitis, polevat Linda võtnud vaevaks saunast väljagi tulla." Rahvaväljaandes ei meeldinud Kalevipojale see, Enn Vetmea teoses arvas Kalevipoeg, et Linda et Tuuslar üritas Lindat kosida. oleks võinud ikkagi Tuuslarile naiseks minna. ,, Nüüd jälle mõeldes Linda kosilastele, pean
Kalevipoja kokkuvõte Üks lesknaine leidis karjateelt kana ja tedremuna. Kanast sirgus kaunis neitsi Salme ja tedremunast Linda. Neidudel hakkasid käima kosilased. Kuuendana tuli Kalev viiekümnel hobusel, kuuekümne kutsariga, ise uhke täku seljas. Kalev ja Linda pidasid lõpuks pulmad. Kalev ütles enne oma surma, et Lindale sünnib viimane poeg pärast Kalevi surma ning temast saab samaväärne mees. Kalevipoeg oli juba sündides vägev. Noorikueas oli tal veel rohkem jõudu. Kui Kalevi pojad jahis olid, röövis soome tuuslar Linda, taevataat Uku päästis ta. Linda muutus kiviks. Kui pojad koju jõudsid hakkasid nad ema otsima. Pojad ei teadnud ema saatusest.
saani, nad hüppasid hirmust tee äärde, nabani lume sisse. Ühest saanist löödi neile piitsaga järele, ja Mihkel sai selle otsaga vastu silma, alles tüki aja pärast näitas ta oma punetavat silmalaugu Jaanile, kuid Jaan sai neile saanidele vaid rusikat näidata, mida aga keegi tähelegi ei pannud. Sõitjate hulk hakkas aegamööda vähenema ja nad said mõni aeg rahulikult mööda teed käia. Viimaks lähenes neile kahe hobusega vene mundris habemik kutsariga. Saani sees istusid kaks kallite kasukate sisse mähitud inimest, kongus nina ja pikkade vurrudega mõisnik ja looritud näoga noor daam. Jaan ja Mihkel astusid teelt kõrvale, kui saan neist möödus, tunti vaid üks neist ära, et saanis oli Naarikvere noor parun. Neist möödunud saan sõitis kellelegi otsa, Jaan ja Mihkel läksid vaatama. Hall vanamees istus lumes, oietas ja kirus nutuse häälega. Mehe kõrval oli suur kott, mis tal seljast maha oli kukkunud. Jaan aitas mehe püsti,
1 aasta pärast Tunneb, et Tal on oma Kaalub ka ameti Armastust, hakkab hobustepaar ja mahapanemist, perekonna paksenema, sametvestiga kuid on siiski loomine, vint väsib kergesti kutsar üsna hoolas 4 aasta pärast Tüse, higistab ja 3-hobu kaarik Töötas kaua, Vint hingeldab kutsariga, suur hilja alatasa praksis Veel hiljem Peenike hääl, Tohutusuur Vihane, kärsitu. Vint praksis. Tal on Karjub mõis ja 2 maja patsientide peale Miks on Tsehhovile Turkineid vaja? Turkinid on väikekodanlased. Tsehhov näitab nende kaudu keskkonna nivelleerivat mõju inimestele
Kavalusnaljandi näide AT 1525A + 1525D + 1740 + 1737 Ükskord eland üks pahur poiss. Ta teind inimestele alati kurja ja pahandust. Kiskund külanaiste kaalid ülesse, aga ise põle neid jälle ää sööndki, loopind aga laiali. Ta oli mitu korda isa kääst peksta soand, aga see põle aidand ühtigi; ta teind jälle pahandust. Poisi isa süda soand täis ja ta hakand poissi kiruma: "Kura sind võtaks kõige oma hullu tükkidega!" Varsti tuldki kohe üks must tõld hooste ja kutsariga nende juure ja viidudki poiss ära seitsme oasta peale. Esti ei ole isa taht poega anda, aga vanakurat üteld, et kui sa lubasid, siis pead aga andma. Kui seitse oastat mööda läind, tuld poiss kodu. Isa hakand kohe pärima, et mis töö peale sa nüüd kua kuradi juures õppisid. "Õppisin vargaks," vastand poeg. Isa põle sest esti arugi soand, muudkui ehmatand ära. Pärast üteld pojale: "Mul põle sulle kua
ükski võõras inimene peale siinsete tavaliste elanike ei võinud neid näha ega kuulda. «Ah, härra Porthos! Näib, et te olete suur vallutaja.» «Mina, proua!» ütles Porthos rinda ette ajades, «Ja miks te nii arvate?» «Hiljutised märguanded, pühitsetud vesi? See daam neegripoisi ja teenijaga peab olema vähemalt printsess!» «Ei, mu jumal, te eksite,» vastas Porthos, «ta on ainult hertsoginna.» «Aga ukse juures ootav ratsahobune ja tõld paraad-livrees kutsariga pukis?» Porthos ei olnud näinud ei ratsahobust ega tõlda, aga proua Coquenard oli armukadeda naise pilguga kõik näinud. Porthos kahetses, et ei olnud teinud punase padjaga daamist otsekohe printsessi. «Ah, härra Porthos, te olete iluduste lemmik!» ütles ohates advokaadiemand. «Te saate aru, et niisuguse välimusega, nagu mind loodus on õnnistanud, ei ole mul puudus armuseiklustest.» «Mu jumal! Kui kiiresti mehed unustavad!» hüüdis advokaadiemand silmi taeva poole tõstes.
annaabi.ee 
