sõnades rõhk paigutuda ka sõna lõppu. Mida sagedamini sõna keeles kasutatakse ja mida tavalisemaks see muutub, seda rohkem hakkab ta oma struktuurilt sarnanema õmasõnaga. Suund on astmevahelduseta malli poole, mis on keeles loomulikum. 3.2 Tsitaatsõnade õigekiri ja mugandamine Tsitaatsõnadel on kujunenud välja oma kindel kirjutusviis. Tsitaatsõna tuleb kirjutada täpselt nii nagu see on originaalkeeles, eristada ülejäänud tekstist kursiiviga ja lisada ülakoma järel püstkirjas käändelõpp, mis valitakse vastavalt hääldusele. Tegelikkuses aga eksitakse nende reeglite vastu sageli. Mõnikord eelistatakse tsitaatsõna isegi siis, kui sellele on omakeelne vaste olemas ja kasutusel. Mõnel juhul ei pruugita seda teada, kuid teisel juhul võidakse lihtsalt inglisekeelset kirjapilti ilusamaks pidada. Enamasti mugandatakse sõnu inglise hääldusele lähedaslet (bagi, meil, fliis, pleier, luuser, reiting, insaider, strets)
Kui viidatakse lausele, tuuakse viide ära enne lause lõpu punkti. Kui tsiteeritav seisukoht on liiga pikk või kõik samas lauses esitatu ei ole oluline käesoleva töö seisukohalt, võib tsitaati lühendada. Tsitaadis lause algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid. Tsitaadis ei ole lubatud liita üheks lauseks mitmest kohast võetud lausekatkendeid. Iga eraldi seisev lauseosa tuleb varustada omaette jutumärkidega või kursiiviga ja viitega originaalile. Viites esitatakse allikmaterjali autori perekonnanimi, töö ilmumise aasta ja viidatud materjali paiknemise lehekülg (leheküljed). Nt: "Kükametsa elanikest 25 % on kiskjad ja 75 % taimetoidulised" (Jänes, 2000, 18). Artiklitele viitamisel tekstis lehekülje numbreid ei panda (need esitatakse vaid allikate loetelus). Kui allikmaterjali autor on asutus või organisatsioon (autoreid ei ole välja toodud
Kui viidatakse lausele, tuuakse viide ära enne lause lõpu punkti. Kui tsiteeritav seisukoht on liiga pikk või kõik samas lauses esitatu ei ole oluline käesoleva töö seisukohalt, võib tsitaati lühendada. Tsitaadis lause algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid. Tsitaadis ei ole lubatud liita üheks lauseks mitmest kohast võetud lausekatkendeid. Iga eraldi seisev lauseosa tuleb varustada omaette jutumärkidega või kursiiviga ja viitega originaalile. Viites esitatakse allikmaterjali autori perekonnanimi, töö ilmumise aasta ja viidatud materjali paiknemise lehekülg (leheküljed). Nt: "Kükametsa elanikest 25 % on kiskjad ja 75 % taimetoidulised" (Jänes, 2000, 18). Artiklitele viitamisel tekstis lehekülje numbreid ei panda (need esitatakse vaid allikate loetelus). Kui allikmaterjali autor on asutus või organisatsioon (autoreid ei ole välja toodud nimeliselt), siis käsitletakse asutust või
Kiri. Egiptuse iidne kirjasüsteem näib kõigi olemasolevate tõendite põhjal olevat puhtalt kohalikku päritolu. Nii selle tõus, arenemine kui ka lõplik väljasuremine on jälgitavad eelkõige Niiluse orus, kuigi see jõudis kaheksateistkümnenda dünastia ajal Hieroglüüfid (hieros "püha", glypho "sisse lõikama", termini autoriks peetakse Clemens Aleksandriast. "Grammata hieroglyfika", eristamiseks "grammata hieratika" papüürusel kursiiviga kirjutatud tekstid) on vanaegiptuse piltkiri, oli kasutusel III aastatuhande algusest eKr ligikaudu kolmanda sajandi alguseni pKr. Algselt tähistas iga pilt tervet sõna, hiljem loodi märke ka silpide ja konsonantide jaoks; vokaale ei tähistatud. Argitarbeks tekkisid lihtsustatud hieroglüüfidega kirjad: hieraatiline kiri (hieratikos "preesterlik"), mida kasutatakse peamiselt usutekstide kirjapanekuks, ja demootiline (demos "rahvas"), milles kirjutati peamiselt rahvakeelsed tekstid
K i r i . Egiptuse iidne kirjasüsteem näib kõigi olemasolevate tõendite põhjal olevat puhtalt kohalikku päritolu. Nii selle tõus, arenemine kui ka lõplik väljasuremine on jälgitavad eelkõige Niiluse orus, kuigi see jõudis kaheksateistkümnenda dünastia ajal Hieroglüüfid (hieros "püha", glypho "sisse lõikama", termini autor, kui ma ei eksi Clemens Aleksandriast, 1-2 ss.: "grammata hieroglyfika", eristamiseks "grammata hieratika" papüürusel kursiiviga kirjutatud tekstid) on vanaegiptuse piltkiri, oli kasutusel III aastatuhande algusest eKr ligikaudu kolmanda sajandi alguseni pKr. Algselt tähistas iga pilt tervet sõna, hiljem loodi märke ka silpide ja konsonantide jaoks; vokaale ei tähistatud. Argitarbeks tekkisid lihtsustatud hieroglüüfidega kirjad: hieraatiline kiri (hieratikos "preesterlik"), mida kasutatakse peamiselt usutekstide kirjapanekuks, ja demootiline (demos "rahvas"), milles kirjutati peamiselt rahvakeelsed tekstid
annaabi.ee 
