veebruaril 1919 25-aastasena. Enne lõplikku hinge heitmist jõudis aga Kuperjanovi naine talle teatada, et Valga on tema meeste poolt vallutatud. Nii sai tubli võitleja raulikult surra, teades, et tema partisanid on teinud tublit tööd ja tema soov täidetud. Julius Kuperjanovi põrm kanti 6. veebruail auavalduste saatel Tartu Maarja kalmistule, kuhu hiljem püstitati talle ka mälestusmärk . Lisaks sügavale austusele ja tänule eestlaste südameis, tunnustas ka Vabariigi valitsus Kuperjanovit kodumaa kaitsmise eest I liigi 2.järgu ja II liigi 2. ja 3. järgu Vabadusristiga.
Mina, isiklikult, tahan minna ajateenistusse, kuna mulle meeldivad vljakutsed. Selle ajajooksul ma kindlasti saan kohaneda karmi reziimiga (hommikul vara lestus, ktekverdused,). Ma tahaks vga proovida osata lasta relvadest, sest ma pole varem kunagi lasta saanud ja see tundub vgev. Samuti tahaks hakkama saada erinevates elamustingimustes(metsas). Ma arvan et ma tahaks minna ajateenistusse 11-kuuks kuna siis mul oleks vimalik saada autojuhiks ja tasuta autojuhiload. Tahaks klastada ka Kuperjanovit, sest see koht pidavat remonditud ja heas korras. Loodan, et kui ma lhen ajateenistusse, saab see olema lahe ja saan kogeda palju uut ja katsetada erinevaid relvi.
Andis peale võidukat lahingut Landeswehri vägede üle Võnnu all välja käskkirja, mille alusel 1932. aastal nimetati 23. juuni ametlikult Võidupühaks.Oli ainuke Eesti Vabadussõjalaste Liidu auliige .Ernest Põdder suri 24. juunil 1932. aastal. · Julius Kuperjanovi sündis Venemaal, Pihkva kupermangus, Novorzevi linna lähedal asunud väikeses Ljohhova külas. Vene sõjaväes tasustatakse teda vapruse eest lahingutes Kuperjanovit seitsmel korral aumärkidega. Talle antakse Anna ordu II, III ja IV, Stanislavi ordu II ja III ja Vladimiri ordu IV järgu autäht, ning Georgi IV järgu rist. Võitles ennastsalgavalt Paju lahingus ning hukkus saadud haavadesse 2. veebruaril 1919 . Sõja lõpp ja tulemused : Vabadussõja lahingutegevus lõppeb 30. detsembril 1919. aastal. 31. detsembril sõlmiti vaherahu Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel. 2. veebruaril sõlmiti Tartu rahu ja 30
polgu luurekomando ülemaks. Ta hindab kõrgelt oma lahingukaaslasi, kellega jagab kõike: elab nende keskel, sööb koos nendega sõduritoitu, magab kõrvuti kaevikuporis ning viib vajadusel mehed välkkiirelt lahingusse või luureretkele. Kuperjanov on juht Jumala armust - sõdurid alistuvad ainsa viipe peale ta tahtele ning järgnevad talle tihedamagi kuulirahe alla. Vapruse eest lahingutes austerlaste vastu autasustatakse Kuperjanovit seitsmel korral aumärkidega. Talle antakse Anna ordu II, III ja IV, Stanislavi ordu II ja III ja Vladimiri ordu IV järgu autäht, ning Georgi IV järgu rist. 19. juulil 1917. a. saab Kuperjanov ühe luurekäigu ajal mõlemast jalast raskelt haavata ja ta evakueeritakse Moskvasse. Samal ajal hakatkse Eestis asutama rahvuslikke polke ja Kuperjanov tekkib kange soov sinna pääseda. Haavade paranemine kestab aga pikki kuid ja
tagaajamisega (soomlaste II pataljon) või Sangaste vaksalis rongis passimisega (soomusrongide dessandid). Vahetult enne lahingu algust olla Kuperjanovi otsene ülemus kapten Irv manitsenud leitnanti pealetungiga ootama, kuniks saab parandatud Tõlliste sild (pildil) ning saabub tugi soomusrongidelt. Kuperjanov otsustas siiski rünnakuga alustada, lootes mõisa ilma soomusrongide toeta vallutada. Olev Teder leiab, et kapten Irv ei saanud mitte kuidagi manitseda leitnant Kuperjanovit pealetungiga ootama, mis olevat Partsi raamatus ,,Kas võit või surm?" esitatud vale, sest korraldusi ei jaganud mitte Irv, vaid üldjuht polkovnik Kalm. Igal juhul ei oleks kapten Irve manitsusel saanud olla asjade käigule tegelikku mõju, sest polkovnik Kalm, leitnant Kuperjanov ja teised väejuhid olid otsustanud igal juhul 30. jaanuari õhtul vastu võetud käsu järgi lahingusse asuda. Teder on kindel, et Kuperjanov polnud kunagi ka seisukohal, nagu
Ta hindas kõrgelt oma lahingukaaslasi, kellega jagas kõike: elas nende keskel, sõi koos nendega sõduritoitu, magas kõrvuti kaevikuporis ning viis vajadusel mehed välkkiirelt lahingusse või luureretkele. 3 Kuperjanov oli tunnustatud autoriteet sõdurid alistusid ainsa viipe peale tema tahtele ning järgnesid talle tihedamagi kuulirahe alla. Vapruse eest lahingutes austerlaste vastu autasustati Kuperjanovit seitsmel korral aumärkidega. Teda autasustati Anna ordeni II, III ja IV, Stanislavi ordeni II ja III ning Vladimiri ordeni IV järguga. Samuti Georgi risti IV järguga. 19. juulil 1917 sai Kuperjanov ühe luurekäigu ajal mõlemast jalast raskelt haavata ja ta evakueeriti Moskvasse. Samal ajal hakati Eestimaal asutama eesti polke ja Kuperjanovil tekkis kange soov sinna pääseda. Haavade paranemine kestis aga pikki kuid ja alles detsembri
annaabi.ee 
