Autori käsitluse muutumist maailmas (keskaegsest anonüümsusest romantismiaegse geeniuse kontseptsioonini) annab mingil määral aimu ka eesti kirjandus. Ilmekas näide selle kohta on F. R. Kreutzwaldi ,,Kalevipoeg", kus kõigepealt on klassikalisi arusaamu järgides rõhutatud loomingu tekkimist jumalikust inspiratsioonist ,,Laena mulle kannelt Vanemuine...", sissejuhatuses aga tuuakse lugejani ka romantistlik lähenemine ehk loo tegelikud allikad. Varasemat suhtumist kunstnikusse märgib ka Ernst Särgava oma jutustuses ,,Issanda kiituseks", kus kirikhärra kutsub inimesi kooriga liituma sõnadega ,,Teie ärge arvake mitte, et jumal on teile ilusa hääle sellepärast võinud anda, et seega ükspäinis rääkida; [---] Meie peame mitte ükspäinis oma hääle, vaid ka terve oma keha andma issanda kiituseks!". See tähendab, et veel 19. sajandil kehtis paljuski arvamus: jumal on andnud inimesele (kunstnikule) ande, mida tuleb kasutada issanda hüvanguks;
Selline õpetamise meetod tekitas nurinat. Keskajast pärit korporatsiooni Püha Luuka akadeemia liikmetele ei olnud Salongis esinemine lubatud ning nad olid seetõttu surutud seisundis, ka iseseisvate ja noorte kunstnike näitused ei olnud nii prestiizikad kui Salong. Siiski pandi David alguses õppima Püha Luuka akadeemiasse, kus loominguline õhkkond oli vabam. 4 Sealtkaudu pääses ta ka Boucher´ juurde, kes olevat noorde kunstnikusse väga kiindunud. Boucher, kes oli suunanud terve põlvkonna kunstimaitset ja -oskusi, oli tollal juba loominguliselt hääbumas, kuid lugupidamise oma õpetaja vastu säilitas David alatiseks. 1766. aastal sai David Akadeemia õpilaseks. Võistlust Rooma preemiale alustas David juba 1769 ning pidi leppima vaid kolmanda medaliga. Järgmisel aastal ta finalistide hulka ei pääsenudki. 1771 esitas zuriile maali "Minerva võitlus Marsi vastu" ning sai teise preemia. See sõjajumala ja
näitekirjandusele. Esikdraama "Tabamata ime" (1912) probleemistik on seotud eesti tõusikkodanluse kuulsusejanu ja enese maksmapanekutahtega. Leo Saalep ühe peategelasena on traagiline karakter, odava kuulsusejanu ja osalt ka enesepettuse ohver. Talle sekundeerib Lilli Ellert satiirilises valguses, kes on väiklane ja auahne ning ei suuda elada kuulsuseta ega tähelepanuta. Neile vastandub Eeva Marland, kes ei usu Leosse kui kunstnikusse, kuid kes armastab meest kui inimest. Vilde tuntuim lavateos on komöödia "Pisuhänd" (1913). Näidend on ainestikult lähedane "Tabamata imele", ka siin on vaatluse all jõukuse- ja kuulsuseiha. Iga peategelane esitab komöödias selgepiiriliselt oma mentaliteedi ja vaimsuse, tuues nii esile kodanliku ühiskonna ideaalid ja väärtushinnangud. Üks värvikamaid peategelasi on ärimees Vestmann, esimese põlvkonna kodanlane, kultuurihuvideta tõusik. Tema tütar
Greenberg kui ekspert ütleb, meie peame uskuma. Igal hetkel on ainult üks “õige” kunst. TASAPINNALISUS (flatness). Maal ei tohi luua 3-mõõtmelise ruumi illusiooni, ta peab tegelema oma spetsiifikaga, tasapinnaga VÄRV on “optiline” ja kuulub tasapinnalise maali juurde. Aga skulptuur, mis on värviline, pole tähtis samm kunsti progressi teel DEKORATIIVSUS, st värvi-pinna-vormi porbleemid kui spetsiifilised maalikunsti probleemid. Põhineb Euroopa 20. saj alguse modernismil. Suhe kunstnikusse: kui kunstniku jutt ei vastanud Greenbergi kujutlusele (kunstnik ütles, et ta pole formalist, ta ei maali ainult värvi, joone, pinna jne pärast), siis “ärge kuulake kunstnikke, nad on rumalad. Minul on õigus.” Modernistlik arhitektuur Funktsionalistlik arhitektuur: - lamekatus - valge värv - lintaknad - ornamentide ja kaunistuste vaba GEOMEETRIA! Le Corbusier (1887-1965) Villa Savoye, 1928-29
annaabi.ee 
