9 Intervjuu Aidi Vallikuga See on üks teine Ann! Kas üks Eesti teismeliste viimase kümnendi armastatumaid raamatutegelasi mitte ei sure koos selle filmiga? küsib kirjanik Aidi Vallik, kelle originaalstsenaariumi Peeter Sauter ja Rainer Sarnet parema tulemuse huvides ümber kirjutasid. Aidi Vallik, kas olete Anni-filmiga rahul? Selles filmis on palju ilusat ja head, Rainer Sarnet on minu meelest äärmiselt huvitava mõttemaailma ja kauni käekirjaga kunstnikunatuur. Nii on see film minu jaoks visuaalselt vägagi nauditav. Ka töö näitlejatega on olnud suurepärane. Noorukesed Ragne Veensalu ja Lenna Kuurmaa on oma rollides imetlusväärsed, eriti Ragne demonstreerib väga ilusat, tundlikku mängu. Kui saatus annab, tahaksin talle kunagi mõne rolli kirjutada. Seda enam, et «Hingede»-filmis ei avaldu Anni karakter üldse sellisena, nagu ta raamatutes «Kuidas elad, Ann?» ja «Mis teha, Ann?» kujutatud oli, nii nagu ma seda
,,Siddahtra"- samale teemale pühendatud jutustus, milles Hesse on tagasi pöördunud juba lapsepõlvest tuttava Hiina ja India filosoofia juurde. ,,Stepihunt"- eneseleidmise lugu, mis tänu uudsele vormile viib Hesse nime modernistlike maailmakirjanike hulka. ,,Narziss ja Goldmund"- keskaega kantud jutustus, mille nimitegelased otsivad samuti oma teed, sõnu ja abstraktsioone nautiv intellekutaal Narziss leiab selle vaimu, ekstravertne kunstnikunatuur Goldmund elu teenimises ning mõlemad on võrdselt õigel tee. Jutustus ,,Hommikumaaränd" ja romaan ,,Klaaspärlimäng" kuuluvad kokku, jutustades inimvaimu ajatusest, omakasupüüdmatust vaimsuse teenimisest ja aukartusest elu sees. Peale nimetatud teoste on Hesse kirjutanud veel teisigi jutustusi, muinasjutte, luulet, mälestusi, arvustusi, esseistikat, koostanud antoloogiaid ja toimetanud ajakirju. TEMA LOOMINGUST
Rembrandti maalidel. Kuid nii, nagu ta omal ajal kaotas Saskia ning oma kolm last, nii tuli tal üle elada ka selle naise surm ja varsti pärast seda ka juba täiskasvanuks sirgunud poja Tituse kaotus. Oma viimased eluaastad veetis kunstnik peaaegu täielikus üksinduses ja unustuses. Sel ajal, kui ta väline elukäik kulges languse tähe all, küpsesid ja kasvasid tema sisemised loomingulised varud. Niivõrd jõuline kunstnikunatuur nagu Rembrandt vajas kõigest hoolimata eneseteostust. Senisest veelgi olulisem koht oli nüüd tema loomingus piiblitee- madel. Eriti köitis teda raskustest murtud ja kannatava inimese kuju. Kuid tema lemmikkangelasteks olid tihti ka elu lõpul seisvad vanainimesed, kes oma võitlused olid võidelnud ja vaatasid andestava üleolekuga kõigele ümbritsevale. Nii mõndagi tööd läbib nagu lahkumiskurbus. Ulatuslik ja mitmekesine on Rembrandti elu kahe viimase aastakümne portreelooming
kujunditega, mida pole küll ajaluulele iseloomulikult kuhjatud. Seda on nimetatud ka laibaluuleks ja on ilmseid sarnasusi Baudelaire'i loominguga. Pealkirjad on kõnekad: ,,Paaria", ,,Pohmeluslikke mõlgutusi" jt. Kujunditega antakse edasi inimese võimetusetunnet midagi otsustada, kõik suur jääb kättesaamatuks ja inimene otsib ise kannatusi, et jõuda tõe ja sisemise vabaduseni. Väljendub boheemlik ja tundliku kunstnikunatuur. 1934. aasta Loomingus ilmus Talviku luuletsükkel "Dies irae" (Viha päev), pealkirjastatud ühe keskaegse hümni algussõnadega. Samal aastal on kirjutatud "Jumalate hämaras" (ilmus samuti Loomingus). 1937. aastal ilmus luulekogu "Kohtupäev". Selles valitseb ajakriitiline luule, mis väljendab maailmas valitsevat kaost. Talvik on kasutanud võttena irooniat. Kogus leiduvad ka eelnimetatud luuletsüklid "Dies irae" ja "Jumalate hämaras", mis
annaabi.ee 
