aastal kõrgem näitlejakoolitus ja 1965. aastal rajati ,,Noorsooteater", ning Kaarel Ird, kes aastakümneid juhtis Nõukogude Liidus ainsamaks kombineeritud muusika ja sõnateatriks osutunud teatrit ,,Vanemuine".Nii muutus teater ühiskonnas jälle huviaineks, sõjaeelne külastatavus (700 000 aastas) taastus ning ületati edaspidi tunduvalt. 1960. aastatel ilmus kõigis kunstides uus põlvkond, keda nõukogude okupatsiooni omaaegne äkiline trauma enam nii tugevasti ei muserdanud. Kunstivabaduse tõmmet tunti kogu "idablokis" ju kõikjal, kuid selle tegelik avaldumisjõud sõltus kohalike võimude leebusest. Baltimaadel eelistasid kohalikud võimud vaadata vähem ohtlikele opositsioonivormidele üldiselt läbi sõrmede. Abstraktne maal, atonaalne muusika, vabavärss, teadvusvooluromaan, mis Moskvas või Leningradis kõik olid keelatud, võisid Baltikumis teatud määrani vaikselt õilmitseda.
Kostjad ei ole esile toonud ühtki eraellu sekkumise mõistlikku põhjendust. Kohus leidis, et kuigi EV põhiseaduse § 45 kohaselt tsensuuri ei ole, pole väljendusvabadus piiramatu. Selle määr on kõige avaram avaliku (poliitilise) elu küsimustes ning kõige piiratum eraelu sfääris. Kaalunud ühelt poolt üldiste isikuõiguste kaitse vajadust, arvestades lahkunu mälestuse kestusega teda ümbritsenud sotsiaalses ruumis ja teisalt kunstivabaduse õigust, leidis kohus, et 7 aastat on proportsionaalne keelu aeg.14 13 KarS § 275, RT I 2001, 61, 364, RT I 2010, 17, 93 14 Harju Maakohtu pressiteade ,,Kohus keelas seitsmeks aastaks mängufilmi ,,Magnus" avaldamise ja levitamise" 12. mai 2008 8 Põhiseadus sätestab otseselt, et avalikel teenistujatel on sõnavabadus põhimõtteliselt garanteeritud, vaid teatud juhtudel on võimalik seda piirata
Teatud piirides taastus lavastaja õigus isiklikule stiilile ja nägemusele. Läbi kogu järgneva perioodi täiustus üha ka vihjete ja ümberütlemiste kunst, mis niikuinii õitses argieluski. 1960. aastate lõpu teatriuuendus 1960. aastatel ilmus kõigis kunstides uus põlvkond, keda nõukogude okupatsiooni omaaegne äkiline trauma enam nii tugevasti ei muserdanud. Nende tõusu soosis ka kultuuripoliitika jätkuv diferentseerumine tohutu impeeriumi erinevates piirkondades. Kunstivabaduse tõmmet (enamasti mitmesuguste modernistlike suundade poole) tunti kogu "idablokis" ju kõikjal, kuid selle tegelik avaldumisjõud sõltus kohalike võimude leebusest. Baltimaadel eelistasid kohalikud võimud vaadata vähem ohtlikele opositsioonivormidele (nagu kunstilised uuendused) üldiselt läbi sõrmede. Seetõttu meenutasid arengud siin mõnes osas pigem Ida- Euroopa "rahvademokraatiaid" kui Venemaad ennast. Abstraktne maal, atonaalne muusika,
Teine levinud viis oli rahvaluule motiivide ja etnograafiliste traditsioonide kasutamine ja tõlgendamine: Veljo Tormis, leedu luuletaja Marcelijus Martinaitis. Läti kultuuri taaselavnemine toimus hiljem, sest rahvuskommunistide puhastus pärssis arengut. - Balti kultuuritegelased: läti popmuusika helilooja Raimonds Pauls, eesti bariton Georg Ots, leedu filmirezissöör Vytautas Zalakevicius, said kuulsaks kogu NSV Liidus. - Kunstivabaduse puudumise tõttu lahkusid 1970-1980 väga andekad inimesd: eesti helilooja Arvo Pärt, läti viiuldaja Gideon Kremer ja leedu luuletaja Tomas Venclova, Kirovi teatri balletitantsija Mihhail Barõsnikov. Laulev revolutsioon - Gorbatsov üritas muuta NSV Liitu tervikuna tõhusamaks, et võistelda paremini Läänega. Võttis kasutusele 1986.aastal glasnosti (avalikustamise) ja perestroika (uutmine- ümberhäälestamine) poliitika
annaabi.ee 
