(Vasari ja Vignola 1558-1562) ja Caprarolas paiknevat Villa Farnese`t (Vignola 1559-1575) Prantsusmaal renoveerisid itaallased 1527 Francois I tellimusel Fontainebleau lossi. 16.saj. lõpul kujuneb manerismi keskuseks Saksa-Rooma keisri Rudolph II Praha õukond. Põhja-Euroopas 16.saj. lõpus 17. saj. alguses oli maneristliku kunsti tellijaks jõukas inimene teostajaks käsitööline, kes kasutas arhitektuuri mustri- ja embleemiraamatuid-seda loomingumeetodit kutsuti kunstiteaduses inventsiooniks(leiutamiseks). Läänemere äärsetes maades said eeskujuks Cornelis Florise Antwerpeni raekoda (1561- 1568) ja Lieven de Key Lendeni raekoda(1597-1604) ja vaekoda (1602-1603) Maneristliku arhitektuuri põhitunnused olid sarnased renessansiaegse ehituskunstiga: ka siin olid põhjaks Vitruviuse reeglid, mis nõudsid ordersüsteemi ja sümmeetria rakendamist. Erinevus oli elementide väga ekspressiivne käsitlus- siledad fassaadid
aastal sai uus muuseum endale ka nime. Korraldati nimekonkurss ja paljude erinevate pakkumiste hulgast kõige sobivamaks peeti Kumu KUnsti MUuseum. Näitusepoliitika Kumu ekspositsiooni ja kogumise programmilised põhimõtted tulenevad otseselt kolimisejärgselt muuseumi ees seisvatest arenguvõimalustest. Need peavad olema suunatud Eesti kunstiajaloo põhijoont markeeriva keskse muuseumiekspositsiooni puudumisest tingitud "mäluaugu" kreatiivsele sildamisele kaasaegse mõtteviisiga nii kunstiteaduses kui kultuuritööstuses. Kumu ekspositsioon peab üheaegselt kõnetama kunstipubliku erinevaid kihte nii haritumat kui ka väheteadlikumat, vanemat ja nooremat, sise- ja välisturisti, koolilast ja tema õpetajat, huvilist ja spetsialisti. See peab täitma ühtaegu harivat, populariseerivat, "maadeavastuslikku" kui ka uurismuslikku funktsiooni. Keskse tähelepanu all on eesti kunsti omapära ning sidemeid teiste kunstikultuuridega regioonis
Van Gogh, 1980ndate antikangelane -1990 oksjonil müüdi Van Goghi “Päevalilled” rekordhinnaga – 82,5 miljonit dollarit -Noored New Yorgi kunstnikud keeldusid elamast Van Goghi müüdi kohaselt (“vaene boheemlane, kes elu ajal kannatab ja kelle maale ei osteta, ent pärast surma saavad teised tema kunstiga rikkaks”) – nemad tahavad kohe rikkaks saada oma kunstiga [näiteks Kostabi] Picasso, 1980ndate antikangelane Picasso kriitika anglo-ameerika kriitilises kunstiteaduses Postkolonialistlik kriitika: Picasso kujutab “valge mehena” ehk kolonistina endast nõrgemaid (koloniseeritud rahvaid ning naisi) kui objekte, - Aafrika kunst Picassole väärtuslik vaid objektina, mitte subjektina - Rootsi kunstnik Elisabeth Åhling “tõlkis” 1993-94. a. Picasso kubistliku maali “realismi” keelde ja sai tulemuseks vägivaldse suhtumise kunstniku poolt Feministlik kunstiteadus heitis Picassole ette naiste “tarbimist” - 1937
Philip Johnson. AT&T (Sony) Building. 1984. Feministlikud näited: Mare Tralla Louise Bourgeois (Veneetsia biennaali elutööpreemia) Guerilla Girls 1989 Postkolonialistlik kunstiteooria- legitimeeris mittevalgete kunstnike loomingu Lääne maailmas. Y.Shonibare ,,Kuidas kaks pead korraga minema lüüa" 2006 1980-ndate alguse debati peateemaks oli KONSENSUS. Van Gogh, Picasso ja Pollock said märklauaks angoameerika kunstiteaduses. E.Ahling (Rootsi kunstnik) tõlkis Picasso kubismi ,,realismi" keelde 1993- 94. Ida-Euroopas sattus märklauaks Malevits Irwin ,,Kunsti laip" installatsioon 2003-04 Külma sõja lõpp, Berliini müüri lagunemine 9.nov 1989. Nicolas Bourriaud kureeris 2009 Londonis näitust ,,Altermodern", seoses sellega avaldas ta ka postmodernismi lõpu manifesti. 21.saj algul tuleb modernistlik kunst tagasi uuel keermel ja uue nime all (altermodern, 2
annaabi.ee 
