Tragöödia kangelane kannab traagilist süüd. Tema õlul on kanda suurem koorem kui lihtsurelikel. Selle süü panevad tema õlule jumalad. Sissekodeeritud kannatus/viga. Seisab silmitsi oma saatusega ning võtab selle vastu (Tänapäeval on ühiskond kõiges süüdi, inimene ei võta seda vastu). Võtab kõik vastu, mida kanda tuleb. Väljateenimata karistused. Komöödia ei rebi inimese hinge lõhki, nagu tragöödia. Aristoteles. Kirjandus ja teater kui kunstielamus, iseseisev asi. Väärtustas esteetilist ja tunnetuslikku poolsust. Tegelikkuse ja fiktsionaalse tegevuse eristamine. Kangelane ise peab olema õiglane, eetiline inimene. Moraali ja vastutuse kriteerium. Tragöödial on kuus põhikomponenti: lugu/müütos(kõige olulisem), käitumistavad, sõnastus, mõttekäigud, vaatemänguline külg, laulud. Aristoteles oli sallivam. Nägi fiktsiooni esteetilist siseväärtust ning soosis tunnete osa
televisiooni ja raadio vahenditega saab seda otsekui vähendada. o Tele- ja raadiolavastuste salvestusi on võimalik esitada korduvalt muutumatul kujul. Kuna vahetut tagasisidet pole (vastuvõtja reageeringud ei mõjuta kuidagi salvestust), kaob teatrile tunnuslik ainukordsuse võlu. o Psühholoogilised tegurid. o Teatris viibitakse hulgakesi ning saadakse ühine ja ühendav kunstielamus. Televiisorit vaadatakse ja raadiot kuulatakse üksinda või väikeses grupis, perekonna või sõprade keskel. See mõjutab omakorda vastuvõtu psühholoogiat. o Teatrisseminek on kultuurilise käitumise akt. See tähendab astumist argielust kunstisfääri. Televisiooni ja raadiot saab vaadata-kuulata argitoiminguid katkestamata, n.-ö. muu seas, ilma et keskendutaks kunsti tajumisele.
ilu sees. Taevase ja maise vastandumine ja kokkusidumine. Kunstistiilidest klassitsism, barokk ja rokokoo, manerism. Sisse hakkab tulema aga rohkem dünaamilisust ja nende reeglite sees mässamine, uue proportsiooni ja perspektiivi otsingud. ALEXANDER GOTTLIEB BAUMGARTEN (1714 - 1762) peetakse esteetika (kr kr aisthetikos - tajuma), kui filosoofilise distsipliini rajajaks. Esteetika kui kunsti üle mõtlemine. Kunstielamus on Baumgarteni järgi meeleline elamus, millele lisandub tunne. Baumgartnerist sai alguse kunsti ja kunstniku iseseisvumine, mis jätkus romantismis. Baumgarten seisab vastu sellele, et tehakse vahet madalamal tunnetusvõimel (tajud) ja kõrgemal tunnetusvõimel (mõistus). Oma peateoses "Aesthetica" määratles ta esteetikat teadusena kauni enese tajust, sisu, korra ja väljenduse täielikust ühtsusest. Meeltele omistas Baumgarten oma otsustusvõime, nimelt maitse. Ilu on täiuslikkus, s
acquaintance principle) (Wollheim 1992). 4. Milliseid funktsioone on kunstiteose vahetule kogemisele omistatud? Näiteks kahe eelmise küsimuse vastust annab siia alla paigutada kui vaja. Vahetule kogemisele omistatud mitmeid funktsioone: 1."õigeks elamuseks" 2.Tõlgendamiseks/hindamiseks 3.Kunstikriitilise teksti mõistmiseks 4.Kunstikriitiliste erimeelsuste lepitamiseks NB! Mõnikord rõhutatakse seoses kunstikogejaga, teisalt seoses kunstikriitikuga. 1. Kunstielamus: Kaks vormi: 1)et kunstiga lävimine oleks elamuslikum. 2)et elamus oleks "õige" (on ta siis parem või mitte). "Õige kunstielamuse allikaks on ikka teos ise, kus maali formaat, iga pintslitõmme ja värvilaik loovad erilise atmosfääri, mida ei vahenda ükski trükipilt." Aino Kartna (1991). 2. Hindamiseks / tõlgendamiseks: "Vanasti oli kombeks, et enne arvustama hakkamist loeti arvustatav raamat läbi, kuulati ära heliteose esiettekanne ja oodati ära, kuni kunstnik maali
annaabi.ee 
