Kas Tallinna kesklinn peaks olema ilmetu tondilinn, kus turist jalutab hoonete vahel, mis on üksnes ärikeskused ja hotellid. /---/" Pahameel on õigustatud, sest Eesti peamine kultuuriväärtus on ikkagi Vanalinn ajaloo kõnelev jälg, mida tuleks hoida ja arendada kunstiliselt veelgi kaunimaks. Nii suureneb turistide külastuskäikude arv ja vahest tõuseb majanduski rahast, mida nad endaga kaasa toovad. Veidi solvunul toonil käsitleb Kangro maaküsimust. Nimelt on Kunstiakadeemiale Viimsi lähistel lahkelt krunti pakutud, kuid inspiratsioonirohkete ideede asemel tunnevad noored ja vanad kunstiinimesed end ühiskonnast eemale tõugatutena. Värske õhk ja vaikus on nende arvates vaid ettevõtjate ettekäänded, et nõudlikest kultuuriarmastajatest kaugeneda. Minu arvates on nad veidi liialdanud. Loomulikult Tallinna Vanalinnast on kauge tee Viimsisse, kuid seal oleks neil rohkem ruumi, et pühenduda oma tööle. Neil
Aastal. Tal oli hea pea ja ta suutis lõpetada kõik koolid suuremate raskusteta. (1) Peale kooli lõpetamist tuli tal rändamiskirg ja ta hakkas kiiresti ameteid vahetama. Rännuaastad algasid 1878a. kaubakontori õpilasena Peterburis, kust Bornhöhe peagi siirdus raudteekontorisse Kovnos (Kaunases). Sel ajal hellitas noormees lootust hakata õppima maalikunsti, milleks tal olid väljapaistvad eeldused. Ometi tuli kunstiõpingute kavatsusest peagi loobuda, kuna Düsseldorfi kunstiakadeemiale esitamiseks tehtud joonistused läksid kaduma. Pärast seda tekkis tal kavatsus astuda Paldiski merekooli ja hakata meremeheks, ent ka see mõte ei teostunud. 1879.a. kevadel tuli Bornhöhe uuesti Tallinna, sama aasta augustis asus aga kihelkonnakooliõpetaja abilisena Põltsamaale, kus 17-aastase noormehena kirjutas oma tähtsaima teose - jutustuse "Tasuja". Teose lõpetas ta Tallinnas, kus see ilmus trükist 1880. Samal ajal tegi Bornhöhe katset ka oma
Kuna Bornhöhel puudusid võimalused õpingute jätkamiseks, tuli tal otsida iseseisvat leivateenistust. Lühikest aega oli ta joonestaja maamõõtjate juures, peale seda siirdus ta 1878. aasta kevadel kaubakontori õpilaseks Peterburgi. Peagi sai Bornhöhe aru, et hingelaadile võõras tegevusala ei paku talle rahuldust ning ta kavatses hakata õppima maalikunsti, milleks olid tal ka väljapaistvad eeldused. Ometi tuli kunstiõpingute kavatsusest peagi loobuda, kuna Düsseldorfi kunstiakadeemiale esitamiseks tehtud joonistused läksid kaduma. Samal ajal 3 ilmusid trükist algaja kirjaniku esimesed katsetööd: seiklusjutt ,,Röövel ja mõisnik" ja ajakirjas ,, Meelelahutaja" lugu ,,Üks leht Vanapagana tähtraamatust". 1879.a. aasta augustis asus ta kihelkonnakooliõpetaja abilisena tööle Põltsamaale, kus 17-aastase noormehena kirjutas oma tähtsaima teose - jutustuse "Tasuja". Teos on lõpetatud Tallinnas, kus see 1880.
unustusse pidevat enesetäendamist. Sellest ajast päinevad ka kõk Bornhöe täelepandavamad kirjanduslikud saavutused. Ränuaastad algasid 1878. a. kaubakontori õilasena Peterburis, kust Bornhöe peagi siirdus raudtee-kontorisse Kovnos (Kaunases). Sel ajal hellitas noormees lootust hakata õpima maalikunsti, milleks tal 438 olid väjapaistvad eeldused. Ometi tuli kunstiõingute kavatsusest peagi loobuda, kuna Düseldorfi kunstiakadeemiale esitamiseks tehtud joonistused läsid ka-duma. Päast seda tekkis tal kavatsus astuda Paldiski merekooli ja hakata meremeheks, ent ka see mõe ei teostunud. 1879. a. kevadel tuli Bornhöe uuesti Tallinna, sama aasta augustis asus aga kihelkonnakooli-õetaja abilisena Põtsamaale, kus 17-aastase noormehena kirjutas oma tätsaima teose --jutustuse «Tasuja». Teose lõetas ta Tallinnas, kus see ilmus trüist 1880. a. Samal ajal tegi Bornhöe katset ka oma kirjandusliku almanahhi
annaabi.ee 
