ja kaduvikku siis kustub. kajanud, igatsust hingedes lõkkele ajanud? Muinasjutt kaunis on kimama jäänud, Mis küll nii kohisevad kevadised veed, Vanemuise kannel. kes need sääl sammuvad mööda teed? Lõkendavad ihalduste tulised tunglad: noored need otsivad muinasjutu Kes sa ka nüüd meie päevi võid Kunglat, pühendada, südameid sütitada, südameid ühendada, et sind kõik tunnevad, kuulevad, Vanemuise kannel? Midagi, midagi on meil küll liikumas, metsades mühamas, laineil ka kukumas. Kevad vist! Hõiska siis valjusti, Vanemuise kannel. Kui aga kuristikud üksteisest lahutavad, vihade veed meie vahel ju vahutavad, jääb siis veel ükski see ühiseks meile -- Vanemuise kannel?
Ta koostas ja varustas eessõnaga Koidula ,,Kogutud luuletused" ning Kreutzwaldi ,,Viru lauliku laulud". Elu tuli Elu tuli helgib kui sinitaeva päikene, elu tuli sähvab pilvist kui äikene; valgustab välkudes hämaras ööski, sütitab mõttes, vaimustub tööski - ja kaduvikku siis kustub. Mis küll nii kohisevad kevadised veed, kes need sääl sammuvad mööda teed? Lõkendavad ihalduste tulised tunglad: noored need otsivad muinasjutu Kunglat, kuni kord seisavad Toonela väraval. Elu tuli helgib ja sähvab ja lööb, võitluses põlevaid südameid sööb. Loomises loidab, kumades kustub, küll tuleasegi viimati mustub - jääb järele peotäis tuhka. Püha on elu tule tuha-ase. Elu tuli punane püham on ise. Selle luuletuse mõte avaneb järk-järgult vastanduste kaudu kolmes viierealises stroofis. Puänt on viimases kaherealises stroofis. Põhisalmid on optimistlikud ning
ja kaduvikku siis kustub. küll tuleasegi viimati mustub - jääb järele peotäis tuhka. Mis küll nii kohisevad kevadised veed, kes need sääl sammuvad mööda teed? Püha on elu tule tuha-ase. Lõkendavad ihalduste tulised tunglad: Elu tuli punane püham on ise. noored need otsivad muinasjutu Kunglat, kuni kord seisavad Toonela väraval. Selle luuletuse mõte avaneb järk-järgult vastanduste kaudu kolmes viierealises stroofis. Puänt on viimases kaherealises stroofis. Põhisalmid on optimistlikud ning salmi viimases reas välgatub nagu juhuslikult mõte kaduvusest. Viimane kaherealine stroof ühendab seniseid vastandeid, pühitsedes nii tuhka kui tuld. Luutetus loob riimiga vastandusi ja seoseid. Kasutab väga palju erinevat riimi, nii ühe-, kahe- kui ka
Ja kaduvikku siis kustub. Loomises loidab, kumades kustub, küll tuleasegi viimati mustub – Miks küll nii kohisevad kevadised veed, Jääb järele peotäis tuhka. Kes need sääl sammuvad mööda teed? Lõkendavad ihaluste tulised tunglad: Püha on elu tule tuha-ase. Noored need otsivad muinasjutu Kunglat, Elu tuli punane püham on ise. Lõpp ja algus Kas tunnete: väriseb maa! Me seisame kahe riigi väraval: Kas kuulete: kisendab veri! see üks on pimedus ja teine valgus. Nüüd tuleb kas ei või jaa! Me, noored, ootame pilgul säraval: Nüüd on kallastest tõusnud meri. nüüd see ligineb: lõpp ja algus! Olge valmis
annaabi.ee 
