sajandil paljud balti aadlike reisikirjeldused. Siinsed härrased olid tihedalt sugulussidemete kaudu seotud Hiiumaa Suuremõisaga- Peter Gustav oli abielus kuulsa ,,mereröövli" vabahärra Ludwig vin Ungern- Sternbergi tütrega, kes sai endale hiljem miniaks oma venna Constantini tütre. Riisipere mõis ja selle omanikud väärviad tähelepanu ka neid puudutava mitmekesise rahvapärimuse poolest, milles annavad tooni naisterahvad- nii ajalooliste isikute kui kummitustena. Mõisa rikkalikust kunstikogust oli nähtavasti aimu ka talupoegadel. Kohalikud inimesed on jutustanud prouast, kes kasutas endast tehtud maali (või kuju) praktilistel eesmärkidel- tööliste valvurina. 20. sajandi lõpul talletatud loo tõelevastavust ei ole võimalik kontrollida, kuid legendaarsest prouast oli olemas vähemalt üks portreemaal, mille fotokoopia on säilinud Eesti Rahva Muuseumi kogudes. Tõenäoliselt jäi ,,kurja prouana" rahva mällu
See tähendab seda, et ( vähemalt ) paranormaalsete nähtuste uurijad on sellise hüpoteesi aktsepteerinud ja mõistavad seda uurida ka kui uurimusobjektina. Näiteks Ameerikas Duke´i Ülikoolis asutas 1953. aastal professor Hornell Hart kehast väljumise kogemusi uuriva keskuse. Professor Hart väidab, et surmalähedaste kogemustega ( või kehast välju- mise kogemustega ) kaasnevad ,,astraalkujud" sarnanevad väga palju just surnute inimestega, mis viirastustena või kummitustena elavatele ennast ilmutavad. Ameerikas on kehast väljumise uuringuid korraldanud peale Harti ja Osise ka Charles T. Tart, kuid Inglismaal on neid nähtusi uurinud Oxfordi uurijad Crokal ja Celia Green. Suurel hulgal ,,subjektiivseid" inimese kehast eraldumise kogemusi ja ka bilokatsiooniilmingute andmeid, mis on kõrvaltvaatajate poolt kinnitatud, on aegade jooksul kogunud uurijad nagu näiteks inglased Myers ja Gurney, sakslane du Prel, itaallane Bozzano, prantslased Durville ja Lancelin.
See tähendab seda, et ( vähemalt ) paranormaalsete nähtuste uurijad on sellise hüpoteesi aktsepteerinud ja mõistavad seda uurida ka kui uurimusobjektina. Näiteks Ameerikas Duke´i Ülikoolis asutas 1953. aastal professor Hornell Hart kehast väljumise kogemusi uuriva keskuse. Professor Hart väidab, et surmalähedaste kogemustega ( või kehast välju- mise kogemustega ) kaasnevad ,,astraalkujud" sarnanevad väga palju just surnute inimestega, mis viirastustena või kummitustena elavatele ennast ilmutavad. Ameerikas on kehast väljumise uuringuid korraldanud peale Harti ja Osise ka Charles T. Tart, kuid Inglismaal on neid nähtusi uurinud Oxfordi uurijad Crokal ja Celia Green. Suurel hulgal ,,subjektiivseid" inimese kehast eraldumise kogemusi ja ka bilokatsiooniilmingute andmeid, mis on kõrvaltvaatajate poolt kinnitatud, on aegade jooksul kogunud uurijad nagu näiteks inglased Myers ja Gurney, sakslane du Prel, itaallane Bozzano, prantslased Durville ja Lancelin.
See tähendab seda, et ( vähemalt ) paranormaalsete nähtuste uurijad on sellise hüpoteesi aktsepteerinud ja mõistavad seda uurida ka kui uurimusobjektina. Näiteks Ameerikas Duke´i Ülikoolis asutas 1953. aastal professor Hornell Hart kehast väljumise kogemusi uuriva keskuse. Professor Hart väidab, et surmalähedaste kogemustega ( või kehast välju- mise kogemustega ) kaasnevad „astraalkujud“ sarnanevad väga palju just surnute inimestega, mis viirastustena või kummitustena elavatele ennast ilmutavad. Ameerikas on kehast väljumise 72 uuringuid korraldanud peale Harti ja Osise ka Charles T. Tart, kuid Inglismaal on neid nähtusi uurinud Oxfordi uurijad Crokal ja Celia Green. Suurel hulgal „subjektiivseid“ inimese kehast eraldumise kogemusi ja ka bilokatsiooniilmingute andmeid, mis on kõrvaltvaatajate poolt kinnitatud, on aegade jooksul kogunud uurijad nagu näiteks
annaabi.ee 
