Rahvaarv pole kuigi suur võrreldes teiste riikidega. Siin elab vaid üle 1,3 miljoni inimese. Kuid on siin siis hea või halb elada? Eestit on õnnistatud nelja aastaajaga, mis lisavad loodusele erinevaid ilmeid- kord on kõik roheline ja alles tärkab, on värvikirev, lumine ja tuisune või lõõmab päike. Siin on ürgset loodust palju, mis kesk-, lõuna- ja lääne Euroopas peaaegu hävinud. Meri kohtub maaga, rabad vahelduvad metsade, niitude, jõgede, järvede ja kultuurmaastikega. On, mida imetleda. Üheks hea elu tunnuseks on ka turvatunne. Ma arvan, et Eestimaa inimestel peaks seda olema. Keegi ei pea hommikul ärgates muretsema kas väljas on uputus või möllab läheduses tornaado, mis peagi su maja ära viib. Samuti ei pea kartma, et iga hetk võib mõni vulkaan pursata, tulla muda-või lumelaviin mis pühib kõik oma teelt või siis, et koju tulles ei leiaks eest vaid maja varemed, kuna maavärin on purustustöid teinud.
Mets- ja kivinugisel saab vahet saab teha rinnalaigu kuju ja värvuse alusel. Metsnugisel on see reeglina kollakas kuni oranz ja aheneb allosas. Kivinugisel on rinnalaik valge või kollakasvalge ning see hargneb esijalgadel kaheks. Metsnugis (Martes martes) www.jahindusinfo.ee Eelistavad erinevaid elupaiku: metsnugis, nagu nimigi ütleb, on rohkem seotud metsadega ning kivinugis kultuurmaastikega. Kuna metsnugise tallapäkad on karvased, on kerge teha vahet mets-ja kivinugise jälgedel (kivinugise tallapäkad on paljad: lumme jäävad ,,tavalised" jäljed näha on talla ja varbapäkad, metsnugise jälgede puhul on talla- ja varbapäkki raske eristada (võrreldav villastes sokkides kõndimisel tekkinud jälgedega). Lihatoidulised, kuid söövad ka taimset toitu (marju, puuvilju). Peamiselt söövad
Nad on pealtnäha sarnased, ainult spetsialistid ja suured ilvesesõbrad oskavad neil vahet teha. -3- Elupaik ja levik Elupaik: Ilvestele sobivad elupaigad on küpsed tiheda alusmetsaga vahelduvailmelised okas- või segametsad ning vanad raiesmikud ja rabad. Üheks meelis elupaigaks on neil kuusikud. Kevadeti aitavad kuuseokkad vabaneda talvekarvadest. Harva võib teda näha kultuurmaastikel, kuid sageli kultuurmaastikega piirnevatel metsaladel, tihti just veekogude läheduses. Talvel meeldivad ilvestele männikud, sest sinna kogunevad metskitse karjad. Ilvestele sobivad veel haavikud-kaasikud ja kaljumaastikud. Ilvesed vallutavad 2000- meetriseid mägesid, kuid kivised mägismaad neile siiski elamiseks ei sobi. Pesapaigana eelistab ilves kõrvalisi ja raskesti ligipääsetavaid kohti. Head kohad on puujuurte vahel, samuti koobastes, mägraurgudes, tihnikus või kaljuserva all. Pesa ehitamisega ilves palju
Isas ja emaslinnul teeb vahet ainult nokatüve värvuse järgi. Isaslinnul on see sinakas, emaslinnul roosa või kollane. Noored kuldnokad on heleda sulestikuga hallikaspruunid. Kuldnokk on osav jäljendaja võib ülitäpselt matkida teiste lindude laulu ja muid loodus ja tehishääli. Igal isaslinnul on oma 2070 laulukatkest koosnev repertuaar. On üks kiiremaid lendajaidkuni 75 km/h. Peamine kuldnoka eluala on seotud kultuurmaastikega, vähem hõredate looduslike puistudega. Kuldnokk ei lähe kunagi elama tihedasse suuremasse metsa. Hiljem sügisepoole peale pesitsusperioodi lõppu kogunevad nii noor. kui ka vanalinnud ühistesse parvedesse. Sel ajal meelitavad sobivad ööbimispaigad linde kokku isegi 50 km kauguselt ning seal moodustuvad sageli kuldnokkadest hiigelparved. KeskEuroopas on niimoodi parve kogunenud isegi üle miljoni linnu. Hommikul
pinnaseveed. Nendes madalsoodes on väikeseid siirdesoo- ja rabalaike. Mineraalmullad on saviliiv või liivsavi lõimisega ning tompja struktuuri ja hea veereziimiga. Vooremaa mullad koos Põltsamaa ümbruse muldadega kuuluvad loodusliku viljakuse poolest Eesti viljakamate muldade hulka (kõige viljakamad mullad on Pandiveres) (Remmel 1978). 4. Elusloodus 4.1. Taimestik Vooremaa puhul on valdavalt tegemist kultuurmaastikega. Üles on haritud ligi kolmandik maafondist. Looduslikku, kuid tugevasti inimtegevusele allunud taimestikku on säilinud vaid voortevaheliste vagumuste madalamates osades, järvede ümber ning kohati väikeste metsasaludena voortel. Vooremaa servadel mõhnastike aladel leidub suuremaid metsamassiive, kuid ka Luua ümbruses ning üksikutes kohtades voortel (nt Roela Suurmets, Kuremaa ja Kärde mets). Pedja-äärsed madalikud on loodusliku taimkattega (Remmel 1978).
ja Võhma küla ümbruses. Lahemaa maastikke ilmestavad arvukad jõed, mis klindipervelt laskudes moodustavad jugasid ja joastikke. Tähelepanuväärseimad on Valgejõgi ja Loobu jõgi. Valgejõgi moodustab Nõmmeveskil 1,2 m kõrguse joa ja voolab seal enam kui 15 m sügavuses kanjonorus. Loobu jõele on moodustunud Joaveski joastik, maaliline joastik on Vasaristi ojal. Pikaajalisest maakasutusest tingituna on Lahemaa maastikus domineeriv mosaiiksus, kus looduslikud alad vahelduvad kultuurmaastikega. Kaitseala maastike põhituumiku moodustavad metsad ja nendega seostuvad rabad, mis suuremate massiividena paiknevad rannikumadalikul, peamiselt poolsaarte keskosas, ning Kõrvemaa maastikurajoonis. Puistud on ka Lahemaa kõige suurema püsivusega maakasutustüüpe - üle 70% tänastest puistutest on püsivad olnud viimase paarisaja aasta vältel. Avatud maastik on iseloomulik peamiselt klindipealsele lavamaale, kus
annaabi.ee 
