1.Karjatamise ajaloost Eestis Eesti alale on tõenäoliselt kõik koduloomaliigid sisse toodud. Üksikuid koduloomade luid on leitud juba Eesti hilisneoliitilistest asulatest- Akalist, Tamulast ja Saaremaalt Loona asulast. Karjakasvatusega hakati Eestis tegelema neoliitikumi lõpul, kui siinsetele aladele rändasid sisse venekirveskultuuri hõimud. Kuna nende puhul on tegemist rändkarjakasvatajatega, ei ole neist maha jäänud ka hästiväljendunud kultuurkihiga asulakohti. Loomaliikidest on esindatud veis, siga, kits ja/või lammas. Kuna sellel perioodil (II at. eKr) kliima jahenes, siis pidurdas see tõenäoliselt karjakasvatuse arengut. Soodsamad tingimused püsisid saartel ja rannikualadel. Vanema pronksiaja (II at. eKr keskpaik-X saj. eKr) asualid ja kalmistuid on väga vähe leitud. Seetõttu ei ole midagi teada ka karjakasvatuse arengust sellel perioodil. Tõenäoliselt on sel perioodil Eestisse sisse toodud ka koduhobune
2) linnusasula kindlustatud asula. Asulate kindlustamine viitab ühelt poolt arenenud tootmisele, mis oli suuteline tootma looma teatud ülejääke, mis teatavasti rikastasid põllumajanduse saagikust, kuid ka sellele, et need ülejäägid olid kujunenud vähem tootlike naabrite saagitsemise objektiks. Keskmist rauaaega iseloomustab külade teke. Sellele viitab asjaolu, et alates 5.-6. sajandist ilmuvad Eesti arheoloogilisse materjali tüseda kultuurkihiga asulad. Külade tekkimine toimub enamasti kas talude jagunemise teel või talude kokkukoondumise teel. Rahvasterännu ajal ilmuvad Langi andmetel Eestis ribapõllud, mis tekkisid, kui küla põldudest jagati taludele välja pikad siilud iga talu sai hulga pikki siile põllu eri osadest. Kujuneb välja küla kui ühtne administratiivne süsteem. Hilisrauaaeg. Linnus-asula süsteem lagunes 11. sajandil. Arvatakse, et linnused olid
Maaviljelus Rootsist leitud nõude külge jäänud odraterade jäljed. Lambad ja sead. Soome venekirveste kultuur (3200/25001100 eKr) Võis levida Soome Baltikumist. Pigem kultuurilaenud kui rahvastikusiire. Soome on üks väheseid, kus palju asulakohti. Asulad rannikust kaugemal. Levikupiir Viiburi, Tampere, Kokkola joonel, sellest põhja pool kasutati jätkuvalt asbestkeraamikat. Asulakohad Soomes suured. Asulad nõrgema kultuurkihiga kui kammkeraamika ajal. 17 Ka Soomes maeti maahaudadesse. Ookrit neis haudades seni leitud ei ole, ilmselt seda enam ei kasutatud. Panusteks kivikirved; savinõud sisaldasid ilmselt sööki või jooki. Silmaga kivikirved: kontinentaalne kirvetüüp on üleüldine kogu alal. Venekirveid Soomest leitud u 900. Ka Soomes arenesid välja oma kohalikud kirvetüübid. Väikeseid lamedapõhjalised nõud, vaid ülemises osas kaunistatud. Siingi peamiselt
U 8000 eKr kaubavahetuse tõus (sool, vulkaaniline klaas). Lähis-Ida neoliitikumis toimus ka spetsialiseerumine karjakasvatusele. U 6500 eKr Zagrose alal hakati üha enam spetsialiseeruma koduloomapidamisele. Karjakasvatus oluline ka Süüria stepialal. Asulakohad tekkisid soodsa loodusega kohtadesse. Vajalik oli joogivesi, sobiv maa põlluharimiseks, karjamaad loomade kasvatamiseks. Sellised kohad olid sageli kasutusel aastatuhandeid ning nii tekkisid paksu kultuurkihiga. tell-asulad. Neoliitilikumis Jarmo asulakoht Zagrose mägede jalamil Põhja-Iraagis. Kaevas 1948. 1955. Robert Braidwood. Varasem asustus siin kas 9000 või 8000 a eKr. See ei ole tegelikult vanim põllunduslik asula, vaid sealt algas Lähis-Ida varajase maaviljelussüsteemi tundmaõppimine. U 6500 eKr algas seal maaviljelus. Jarmo küla oli siis üsna väike, pisut üle 25 savist hoone, elanikke u 100150. Hooned savist, mõnikord
annaabi.ee 
