Viimane ilmus spetsiaalselt siis, kui luu hakkas omandama tähtsamat kohta tööriistamaterjalina. Jahiriistana oli kasutusel peamiselt oda. Samuti tulid kasutusele mitmesugused pistikteralised tööriistad, mille luust või puust pära külge või uuretesse kinnitati õhukesed tulekivilaastud. Jätkuvalt olid olulised kirved. Tootlike jõudude areng soodustas paikse asustuse tekkimist, viimasest annavad tunnistust paksemad kultuurkihid elukohtades. Tekkis ka uus ühiskonnavorm sugukond. Kütiti suuri metsloomi, kujunesid elamuehitised, tööriistade täiustumine võimaldas välja kujuneda tööjaotusel. Hilispaleoliitikumi lõpus ilm soojenes kiiresti. Metsapiir liikus põhja poole. Selleks ajaks oli juba hävitatud mitmeid loomaliike, suurenes veest saadava toiduse tähtsus. Hilispaleoliitikumi iseloomustab üldiselt kiirenenud areng. Inimasustus jõudis Austraaliasse, Ameerikasse ja Põhja-Euroopasse.
Tegelikult on ala mõnevõrra suurem, sest mitmetel vanalinnas tehtud mullatöödel on õnnestunud ka arheoloogidel kohal viibida, ning kuigi enamasti on nende osa piirdunud väljatulnud pinnaseprofiili fikseerimisega, on seegi andnud olulist lisateavet muistsest reljeefist ning kultuurkihtide iseloomust ja paksusest. Kultuurkihi paksus on all-linnas 0,5 kuni 3 meetrit, Toompeal aga 0,5 kuni 5 meetrit. Paraku aga ei kuulu need kultuurkihid muinasaega ega anna mingit asjalikku ülevaadet muinasaegsest Tallinna alast. Dateeritud leiuaines pärineb kas segatud kihtidest või otse loodusliku pinnase pealt (kohati ka seest). Paistab, et Toompea muistne linnus polnud mitte ainult ümbruskonna tähtsaim sõjaline tugipunkt, vaid pidi ühtlasi kaitsma sadamat ja selle lähedusse tekkinud kaubisemis- või turukohta. Kas linnus hõlmas kogu Toompead või ainult osa sellest, ei ole meile lähemalt teada.
Praeguseks ei ole suudetud veenvalt näidata ühtegi ala, kust massiline väljaränne oleks võinud toimuda osad peavad võimalikuks erinevate kohalike inimrühmade osalust nöörkeraamika kultuuri tekkes, ilma, et ulatuslikuma sisserändeta. Kultuur algas u 3200 v 2900 eKr. Asulakohti suhteliselt vähe. Ilmselt põlluharijad ja loomakasvatus. Asulakohad kohtades, mis üldiselt sobilikud maaviljeluseks. Enamik neist tegeles karjakasvatamisega, eluviisi üsna liikuv. Kultuurkihid õhukesed, erandiks selles suhtes Soome. Maeti maahaudadesse külili, jalad põlvist kõverdatud, mõnikord selili, siruli. Naised maeti vasakul küljel, mehed paremal, surnu nägu jäi lõuna poole. Domineerisid üksikhauad. Mõnel pool liivast v mullast kääpad. Mõnikord matuse ümber kraav. Madalmaadel on kääpaid seostatud omaaegse teedevõrgustikuga. Lõuna-Skandinaavias ja Põhja-Saksamaal maeti megaliitkalmetesse. Enamasti üksikud matused, Kesk-Euroopas
Inimesed olid pikad, lihaselised ja vaid pisut robustsema kehaehitusega kui nüüd. Nende aju oli nüüdisinimese omast 4% suurem. Olid oskuslikud kütid, tööriistavalmistajad ja kunstnikud. Nendele kuuluvad kuulsad koopamaalid Lascaux, Chauvet ja Altamira. Komanjoonlased elasid meelsasti koobastes, aga samuti ka avaasulates. Nende asulakohad olid varasematest palju suuremad ja neid oli rohkem. Ühes kohas elati sageli pikka aega, sellele viitavad asulakohtade üsna paksud kultuurkihid. Paiksemat asustust soosis suurte metsloomade küttimine. Kauem elati neis kohtades, kus jahisaaki sai hõlpsasti kätte, ja asulad rajatigi võimaluse korral otse soodsate jahipiirkondade lähedusse. Talveelamud olid sageli püstkoja tüüpi, mille sõrestik oli kas puuritvadest või mammutiluudest ja -võhkadest, mis pealt kaeti mammutinahkadega. Ridvad seoti ülevalt nt loomasooltega kokku, seest seoti ritvade külge karusnahad, et need sooja hoiaksid,
annaabi.ee 
