folkloristikas. 2 Rahvaluule esmane määratlemine Eestis tugineb aineloetelule: rahvaluule on rahvalaulud, rahvajutud, lühivormid, usund ja kombestik. Selline ainemääratlus on üsna lähedane nähtuse loomulikule kirjeldusele, on jätkuvalt aktuaalne, rajanedes n-ö. äratundmisele (aluseks ettekujutus millestki). Folkloristika kujunemise eel ja ajal (18.-19.sajandil) vajati rahvaluule (folkloori) mõistet nii Euroopa kui ka Ameerika kultuuriuurimises suulise rahvakultuuri kirjeldamiseks. Tänapäeval (sihipäraselt alates 1960. aastatist, kuid hajusalt 1920-30ndaist) kõneldakse ka rahvaluule kirjalikest vormidest (kettkirjad, salmialbumid, kirjalikud teemajutustused jms).20. sajandi lõpust alates on põhjust kõnelda ka interneti teel levivast folkloorist. Need rahvaluule kirjeldamisviisid seostub rahvaluule leviku tehnikatega. Nii nagu muutuvad tehnilised võimalused, nii muutuvad ka rahvaluule ja selle kirjeldamisviis. 5. Kes on [A
Aga siin ka taas eri maade traditsioonid erinevad, mida ühes kohas nimetatakse sotsiaalteooriaks seda teises kultuuriteooriaks ja vastupidi. Nt antropoloogias eristub 2 olulisemat traditsiooni Briti sotsiaalantropoloogia ja Ameerika kultuuriantropoloogia. Tõsiasi on see, et kultuuriuurimine ei saa üle ega ümber sellest, et iga kultuur on ikkagi seotud teatud kindla ühiskonnaga, teatud poliitilise situatsiooniga, teatud ideoloogiatega. Marksistlik ja neomarksistlik kriitika kultuuriuurimises ongi juhtinud tähelepanu sellele, et ükski ühiskond pole kultuuriliselt homogeenne ei ühel ajastul ega ka ühel ajahetkel (nt mingi sündmus). Kultuuriuurimises on kasutusel nt sellised mõisted nagu subkultuur või kontrakultuur, rõhutamaks erinevate kultuurigruppide olemasolu ühiskonnas. Erinevad traditsioonid kultuuriteoorias, milles ühte huvitab rohkem sotsiaalne teist rohkem kultuuriline pool: kultuurisotsioloogia ja kultuuriantropoloogia, kultuuriuuringud ja kultuurisemiootika. 4
9, 1999, lk. 70-91. Rahvaluule esmane määratlemine Eestis tugineb aineloetelule: rahvaluule on rahvalaulud, rahvajutud, lühivormid, usund ja kombestik. Selline ainemääratlus on üsna lähedane nähtuse loomulikule kirjeldusele, on jätkuvalt aktuaalne, rajanedes n-ö. äratundmisele (aluseks ettekujutus millestki). Folkloristika kujunemise eel ja ajal (18.-19.sajandil) vajati rahvaluule (folkloori) mõistet nii Euroopa kui ka Ameerika kultuuriuurimises suulise rahvakultuuri kirjeldamiseks. Tänapäeval (sihipäraselt alates 1960. aastatist, kuid hajusalt 1920-30ndaist) kõneldakse ka rahvaluule kirjalikest vormidest (kettkirjad, salmialbumid, kirjalikud teemajutustused jms).20. sajandi lõpust alates on põhjust kõnelda ka interneti teel levivast folkloorist. Need rahvaluule kirjeldamisviisid seostub rahvaluule leviku tehnikatega. Nii nagu muutuvad tehnilised võimalused, nii muutuvad ka rahvaluule ja selle kirjeldamisviis.
Aga siin ka taas eri maade traditsioonid erinevad, mida ühes kohas nimetatakse sotsiaalteooriaks seda teises kultuuriteooriaks ja vastupidi. Nt antropoloogias eristub 2 olulisemat traditsiooni Briti sotsiaalantropoloogia ja Ameerika kultuuriantropoloogia. Tõsiasi on see, et kultuuriuurimine ei saa üle ega ümber sellest, et iga kultuur on ikkagi seotud teatud kindla ühiskonnaga, teatud poliitilise situatsiooniga, teatud ideoloogiatega. Marksistlik ja neomarksistlik kriitika kultuuriuurimises ongi juhtinud tähelepanu sellele, et ükski ühiskond pole kultuuriliselt homogeenne ei ühel ajastul ega ka ühel ajahetkel (nt mingi sündmus). Kultuuriuurimises on kasutusel nt sellised mõisted nagu subkultuur või kontrakultuur, rõhutamaks erinevate kultuurigruppide olemasolu ühiskonnas. Erinevad traditsioonid kultuuriteoorias, milles ühte huvitab rohkem sotsiaalne teist rohkem kultuuriline pool: kultuurisotsioloogia ja kultuuriantropoloogia, kultuuriuuringud ja kultuurisemiootika. 4
annaabi.ee 
