Kui asi juba käpas, näidatakse tegevust edasi oma lastele, lastelastele ja teistele sugulastele. Nii levibki kultuur, mitte ainult rahva- vaid ka massi-, ja kõrgkultuur. Kultuuri õpime me tarbima elu jooksul, kuid see kõik kaasneb meie enda arenguga. Ja kõrgema kultuuri omaksvõtmisel peab inimene ise rohkelt kaasa mõtlema ja tegutsema. Ning millegipärast arvan ka seda, et kardetakse osa saada kultuurist, eriti just kõrgemapoolsest, sest inimesed arvavad, et kultuuritegelaseks saab ainult läbi raha. Kes on rikas, see on kuulus ja kultuurne ning ülejäänud on hall mass. "Raha ja kapital ei tee kellestki kultuuritegelast", arvas ka Tammsaare. Leian, et kultuur on üks osa meie elust, kellel olulisem ja kellel vähem tähtis, kuid ilma kultuurita on raske, sest siis kaovad kombed, moraal, uskumused, väärtushoiakud, teadmised, kunst ning paljud teised valdkonnad. Hannelore Markson 11c
Autori tutvustus Andrus Kivirähk on sündinud 17. augustil 1970. aastal Tallinnas. Ta on eesti kirjanik, näitekirjanik, följetonist, prosaist ja lastekirjanik. Kivirähk on lõpetanud Tallinna 32. Keskkooli 1988. aastal ja Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal 1993. aastal. Ta töötab Eesti Päevalehes, kus on esmaavaldatud ka suur osa tema tekste. Eesti Päevaleht nimetas Kivirähka 2015. aastal Eesti mõjukaimaks kultuuritegelaseks. Ta on kirjutanud ka palju raamatuid, neist tähtsaim on : ,,Rehepapp", mis oli 2008. aastaks müüdud üle 32 000 eksemplari, mis teeb ta 2000. aastate menukaimaks eesti kirjanikuks. Aastast 1996 on Andrus Kivirähk Eesti Kirjanike Liidu liige. Aastast 1990 kuulub Eesti Üliõpilaste Seltsi. Raamatu lühitutvustus Raamat räägib ühest noormehest Leemetist, kuidas ta elas metsas. Tema raskustest, katsumustest ehk , kuidas elus toime tulla
Meid on maailmas 24 miljonit, vähem kui ainuüksi Poolas elanikke see panebki kokku hoidma. Idapoolsete soomeugrilaste puhul meeldib nende mõnevõrra konservatiivne kirjandus, mis on soe, inimlik ja milles ei ole seda destruktiivsust, mis on nüüd niivõrd moes paljudes lääne kirjandustes. Neile on maailma tähelepanu vaja, meie aga vajame neid. Kui me siin tegime udmurdi luule antoloogia, siis võis tajuda, kuidas see neile meeldis. Hehee, mind tehti isegi Udmurdi teeneliseks kultuuritegelaseks, mis on natuke absurdne. Nõukogude ajal ma teeneliseks õnneks ei saanud. Eesti puhul häirib mind üks asi kui sõidan maailma, läheb mul muidugi inglise keelt vaja. Aga et ka kodus pean igalt ärisildilt lugema idiootlikult valesti kirjutatud inglise keelt, see ajab tõesti marru. Meid ei sunni keegi, aga me teeme seda kõike vabatahtlikult ja see on mage. -- Keda oma ametivendadest kõige kõrgemalt väärtustate? -- Eriti mingeid pingeridu teha ei tohiks, see pole õige
Keskkooli 1988. aastal ja Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal 1993. aastal. Ta töötab Eesti Päevalehes, kus on esmaavaldatud ka suur osa tema tekste. Tema raamatut "Rehepapp" oli 2008. aastaks müüdud üle 32 000 eksemplari, mis teeb ta 2000. aastate menukaimaks eesti kirjanikuks. Aastast 1996 on Andrus Kivirähk Eesti Kirjanike Liidu liige. Aastast 1990 kuulub Eesti Üliõpilaste Seltsi. Eesti Päevaleht nimetas Kivirähka 2015. aastal Eesti mõjukaimaks kultuuritegelaseks.[1] Ta on abielus ajakirjanik Ilona Martsoniga. Neil on tütred Kaarin, Liisa ja Teele. "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed" (1995; ilmus Päevalehes ning Rahva Hääles; täiendatud trükid 2001, 2008 ja 2013 Varrak) "Kaelkirjak" (1995, Tiritamm; 2000, 2007 ja 2014 Tänapäev); vene keeles "" (KPD 2008) "Õlle kõrvale" (1996, AS Vaho) "Kalevipoeg" (1997, BNS) "Vanamehed seitsmendalt. Jalutuskäik vikerkaarel" (1997; Loomingu Raamatukogu )
annaabi.ee 
