"Näärisokk", "Kuidas kalamehed elavad?", "Ühte laulu tahaks laulda", "Tulge kaasa", "Kevade laul", "Muusikale", "Mehed". Gustav Ernesaksa üks tuntumaid koorilaule on "Hakkame, mehed, minema" Publitsikud teosed Publitsisti ja memuaristina avaldas Gustav Ernesaks erinevaid raamatut. Enamasti kirjutas ta Eesti kultuurist. "Suu laulab, süda muretseb" "Nii ajaratas ringi käib" Jutustab mälestused ja meenutused kaasaegsetest muusikutest, kirjanikest ja kultuuriinimestest, kellega ta oma eluteel kohtus. "Kutse" -Annab ettekujutuse tema lapsepõlvekodust, õpingukaaslastest, õpetajatest, aga ka sellest, kuidas noormehe hinges hakkas üha võimukamalt helisema muusika. "Laine tõuseb"- Hõlmab tema töö- ja loomeaastaid Suure Isamaasõja päevist kuni tänaseni. "Laul, ava tiivad" -Laulupeolugudega liituvad ka muud kooride elu ja tegevust käsitlevad artiklid, ülevaated, sõnavõtud ja mõtteavaldused. Gustav Ernesaksa muusikaauhinda hakati välja andma 1993
laulus. Läbi iroonia kirjeldab ta, kuidas kõik suurlinna inimesed on maarahvast paremad. Aapo Ilves, Võrumaa põlispuude keskelt pärit mees, kuulub tegelikult kindlasti selliste inimeste hulka, kes väikeste inimeste hingeelu tunneb ja tõenäoliselt peab ta ka ennast nende hulka kuuluvaks, hoolimata teiste arvamusest. Kuna indiviidide lahterdamine sel viisil gruppidesse on kõndimine libedal jääl, siis kes teab, võibolla kuulub ka teatud hulk kultuuriinimestest ja maailmaparandajatest hoopiski väikeste inimeste hulka, mis omakorda tõestab, et ka väikeste inimeste hulgas on helge maailmavaatega inimesi ja et eelpool nimetatud hall mass on palju värvilisem kui tundub olevat. Kust väikesed inimesed tulevad? Parafraseerides üht vana nalja tulevad ranitsaga väikesed inimesed koolist ja ilma ranitsata lastaiast. Minu arvates ei olegi tegelikkus sellest ütlusest kaugel. Kooli ja lasteaia all võime mõelda elukooli, kus peavad olema
kui ka õlimaalidena. Tuntuimad on ,,Tütarlaps allikal", ,,Naine lastega ojal". 1861.a. saab Peterburi KA nõukogult akadeemiku tiitli. 1962.a. tuleb tagasi Peterburi, kus töötab Peterburi KA-s ja on tsaari tütre joonistusõpetaja. Maalib mitmeid portreid vene kultuuri- ja kõrgkihi esindajatest.Enamik portreid on ovaalformaadis ja taust on tumedates toonides ning teisejärguline. Põhirõhk on inimesel. 1867.a. saab Peterburi KA nõukogult professori tiitli. Samuti maalib portreid eesti kultuuriinimestest. ,,Fr.R. Kreutzwaldi portree". Esineb mitmetel kunstinäitustel Lätis, Inglismaal, Austrias personaalnäitus jne. Külastab Krimmi, kus ostab mõisa ja viib eesti talupojad sinna elama-tööle. Krimmis maalib loodust. ,,Truu valvur", ,,Päikeseloojang Krimmis".1879.a. maalib Tallinna Kaarli kiriku apsiidi võlvile fresko ,,Tulge minu juurde". Maalib mitmed tööd mütoloogia teemadel: ,,Eva granaatõunaga", ,,Lorelei needmine munkade poolt" jne. 1899.a. sureb Köler oma ateljees Peterburis.
Kandlemängija (1938). Marmorist kamina- ja väikefiguurid (Naisfiguur, u. 1932; Magav naine, u. 1935 ja istuv naine, 1938) on intiimsed. 1940-50 lõi Starkopf peamiselt puufiguure ja -reljeefe (Puhkav naine, 1942-43; reljeefid Muusikud, 1942-45, ja Õsuja, 1943) ning loomaplastikat (Karu, 1941-44, graniit, Valge karu, 1945, puu). Pärast Moskvast naasmist teostas mitu varem kipsi jäänud skulptuuri ning lõi sarja portreid eesti kultuuriinimestest (K. K: Peterson, 156-57, puu; K. Mägi, 1963, graniit; N. Triik, 1964, graniit), ehisplastikat (Vesiroos, 1960, graniit) ja hulga keraamilisi kompositsioone (reljeef Vibulaskja II, 1960; Emaõnn, 1964, shamott). Väga rikkalik on Starkopfi monumendilooming: Vabadussõja mälestussammas Toris (1923, graniit, pronks; hävinud, taastatud 1989), Laiusel (1925, dolomiit, hävinud), Puhjas (1925, graniit, pronks, hävinud, taastatud 1988) jm
Miks peaks halama – meil tuleb hoopis mõelda, kuidas asju paremaks teha. Aga tal on meeles, et koolis oli raskem, Mart Raual polnud tollal ju õigupoolest tööd. Ja hilisematel aegadel oli keeruline, kui väga pettunud isa tuli parteikoosolekult koju – “siis ei jõudnud talle noid rahusteid ja dimedroole ära anda”. Samas: lapsepõlv oli põnev – kui nad Tallinnas elasid, võeti Anu tihti kirjanike pidudele ja suursündmustele kaasa. Isal oli väga lai kultuuriinimestest suhtlusringkond. Gustav Ernesaks käis külas ja väiksel tüdrukul kästi “pulgad peale panna”, et malelaual öö otsa lahingut lüüa. Kunsti juurde jõudmine käis ka loomulikult, elukeskkonna ja sõprade tõttu. “Ma elasin Vaarika tänavas, Maasika tänavas elas üks tore ruumikujundaja Olga Maasik, kellel oli kolm last, kellest kahest said kunstnikud, ühest laevakapten. Tema pani oma lapsi akvarelle tegema, mina siis ka maalisin. Ja nad käisid meil maal külas,
4. TOIMETUS Ajakirja Kultuur ja Elu peatoimetaja on Tea Kurvits. Toimetajad on Mart Peoleo ja Lea Arme. Reklaamiga tegeleb Maris Abel. Toimetus asub Tallinnas aadressil J. Köleri 8 teisel korrusel. Toimetuse postiaadress on 10502 Tallinn, pk 200. [3] 6 5. AUTORKOND Ajakirjal Kultuur ja Elu on püsiautorkond, mis koosneb peamiselt kultuuriajakirjanikest, ajaloolastest, kunstnikest ja teistest kultuuriinimestest. Mõne teema käsitlemiseks tellitakse aga lugu mõnelt antud teemaga kursis olevalt spetsialistilt. Kuna ajakiri ilmub vaid neli korda aastas (märtsis, juunis, septembris ja detsembris), siis on peatoimetaja Tea Kurvits ainuke, kes töötab ajakirja heaks põhikohaga. Teised ajakirjanikud on üldjuhul tegevad mõnel teisel (ajakirjas kirjutatavate artiklite temaatikaga seotud) alal. Järgnevalt on antud ülevaade ajakirja autorkonda kuuluvatest autoritest ja nende kajastatavast
annaabi.ee 
