puhkenud mässu eest pagenud. Jõudu said äärmusliikumised, mida soodustasid Versaille'i lepinguga paika pandud sätted Saksamaale. Nimelt pidi Saksamaa näiteks oma relvajõud kärpima 100 000 meheni sisuliselt tuli piirduda politseiga ning 15 aastat leppima liitlasvägede viibimisega Reini idakalda strateegilistel aladel. Samuti pidi Saksamaa tasuma hiiglaslikke reparatsioone; igal aastal kindla summa pealtnäha Saksa agressiooni ohvrite hüvituseks, kuid tegelikult taheti kullareservide hõivamisega takistada Saksa majanduse taasutumist. Seega tehti kohe selgelt Saksamaale taoliste sätetega liiga. See sai muideks hilisemalt Hitleri üheks suurimaks lubaduseks taastada Saksa au ning maksta kätte ülekohtu eest. Igatahes jättis taoline suhtumine Saksa rahvale ja riigile moraalselt valusa jälje. Ka teised 1919-1922 sõlmitud lepingud olid kaotajapoole riikide jaoks ebaõiglased. Sõna
rahvusvahelisi arveldusi kaubanduses ja rahanduses ja riikidevahelistes arveldustes võis SDR- i vahetada kõikide teiste valuutade vastu vastavalt SDR arvestatud kursile korvivaluutade suhtes. 1960-aastateni koosnesid riikide reservfondid peamiselt kullast ja USD-st. Kuid mõlemal on reservina omad tõsised puudused: kuld on loodusvara, mille varud on piiratud ja mille tootmine on võimalik ainult leiupiirkondades ja tootmiskulud on kasvutrendid. Seetõttu jääb kullareservide kasv maailma majandusarengus oluliselt maha ning seetõttu ei ole kulla roll enam nii oluline nagu varasemal perioodil. Ka USD nagu iga teinegi valuuta ei ole ideaalseks reservivahendiks. Võimalus dollarit kasutada sõltub nt oluliselt sellest, millist finantspoliitikat USA ajab ning milline on tema huvi, et dollarit kasutatakse massiliselt väljaspool tema piire. Ühest küljest annab dollari püsimine maailma reservvaluutana soodsa
kaubanduses ja rahanduses ja riikidevahelistest arveldustes võis SDRi vahetada kõigi teiste valuutade vastu vastavalt SDRi arvsestatud kursile korvivaluuta suhtes. Kuni 1960ni koosnesid riikide reservfondid kullast ja USA dollaritest, kuid mõlemal on reservina oma tõsised puudused – kuld on loodusvara, mille varud on piiratud ja mille tootmine on võimalik ainult leiupiirkondades ja tootmiskulud on kasvutrendiga. Seetõttu jääb kullareservide kasv maailmamajanduse arengust oluliselt mahaning seetõttu ei ole kulla roll enam nii oluline nagu varasemal perioodil. Ka usa dollar nagu teinegi valuuta ei ole ideaalseks reservivahendiks – võimalus dollarit kasutada sõltub näiteks oluliselt sellest, millist finantspoliitikat USA ajab ning milline on tema huvi, et dollarit kasutatakse massiliselt väljaspool tema piire. Ühest küljest annab dollari püsimine maailma reservvaluutana
järgnes inflatsioon. Sellises olukorras Georg Vestel andis Eesti pangale salalise korralduse müüa maha osaliselt kullareservid, mis oli saadud Tartu rahuga. 1923. aasta lõpuks oli 15 mln kullareservis alles jäänud ainult 2,5 mln. Sellisest olukorrast pidi alustama uus majanduspooltikaperiood - 1924-1929. Selle alguseks on peetud Otto Strandmani kõnet, kus ta kritiseeris senist majanduspoliitikat, kritiseeris George Vestelit ja süüdistas seda ka selles, et ta salaja on läinud Eesti kullareservide kallale. Samuti ajakirjandus haaras kinni sellest, et kõik tollaaegsed valitsusmehed olid ise olnud ärimehed. 1924. aasta märtsiks läks valitsuskoalitsioon lõhki, vaimule tulnud uues valitsuses kutsuti rahaministri kohale Otto Strandman - pidi hakkama teostama positiivsed ülesehitavat programmi - nn uus majanduspoliitika. Tegemist kahe etapiga - Otto Strandbergi meetmed, et kriisist välja rabeleda ja meetmed, et vältida kriisi kordumist. Rakendas riigi- ja valitsuskulude kokkuhoidu,
annaabi.ee 
