Ja vili lookas palaval löönd längu lõunapäikse all. Ja palava käes peab ta ka ükskord valmis küpsema! Jah, soojust ahmib loomurind ja eluks muutub mullapind! ("Lõuna") Sügis Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind ("Sügise päike") --- Eemal meie akna kohal valendab üks söödike, kullalise päikse paistel ise kulla sarnane. ("Sööt") --- Oh kanarbik, oh lilleke, Nii kõle, kõle sügise! Nii väsinud, nii kurb on meel, Sa pehmelt, õrnalt õitsed veel, Oh lilleke! Oh kanarbik, oh lilleke, Mind kurbus rõhub rängasti: sääl arm, sääl surm, sääl sügise- su silm nii tavasinine- oh lilleke! (,,Oh kanarbik, oh lilleke")
sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind ("Sügise päike") --- Eemal meie akna kohal valendab üks söödike, kullalise päikse paistel ise kulla sarnane. ("Sööt") Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin,
Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind ("Sügise päike") --- Eemal meie akna kohal valendab üks söödike, kullalise päikse paistel ise kulla sarnane. ("Sööt") Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin,
Esimene osa: Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind ("Sügise päike") Eemal meie akna kohal valendab üks söödike, kullalise päikse paistel ise kulla sarnane. ("Sööt") Teine osa: Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa ees. Pilved kiirelt kihutavad,
sügissuve päiksest jõuan tulles metsa äärde, hiilgab mäerind tuleb nõmmetee. Männi roheline samet, Sööt üksik metsatee: pedak heleroheline, Eemal meie akna kohal kask kuldkollane. valendab üks söödike, Pedak heleroheline, kullalise päikse paistel kask kuldkollane! ise kulla sarnane. Nõmm on sügisele langend kaenlasse. Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin Sügisene rand
sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind (“Sügise päike”) --- Eemal meie akna kohal valendab üks söödike, kullalise päikse paistel ise kulla sarnane. (“Sööt”) Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved, udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad,
annaabi.ee 
