Metsakalmisutle. Luuletaja mehe ja tema noorelt surnud lapse kirstud jäid aga perekonna hauaplatsile Kroonlinna kalmistul. Pärnus asub Koidula memoriaalmuuseum. Katkendeid Luuletustest . Mo isamaa on minu arm! Mo isamaa on minu arm, kel südant annud ma, sull' laulan ma, mo ülem õnn, mo õitsev Eestimaa! So valu südames mul keeb, so õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb, mo isamaa! Väga hästi kirjutatud luuletus kodumaast ja inimese mõtetest. Peidupesa põõsastikus kodus kiidab kullakeel laulu sula sõnumikus õhud hõiskavad ülevel. Luuletus on murdes,mis muudab selle huvitavaks ja kaasahaaravaks. Üks paigake siin ilmas on, kus varjul truudus arm ja õnn; kõik, mis nii harv siin ilma peal, on peljupaika leidnud seal. See on tuntud luuletust emadest,nendest hoolimisest ja ka kaotusest.Väga hästi koostatud. Südame ma kinni köitnud sinu külge ,isamaa! Sinu surmal tahan surra, sinu elul elada! Kus ma käinud, mida näinud, mida õppind kuskil pool:
kui külatänavas! ja õues on kevade! Personifikatsioon- Silm mõnda seletas Linnu lennul Lenda, lenda linnukene Võrdlus- leia lahket isamaad! Ei poolt nii armas olnud seal Tõtta, tarka tiivuline, kui külatänavas! kuni kodu kätte saad! Peidupesa põõsastikus kodus kiidab kullakeel; laulu sula sõnumikus õhud hõiskavad ülevel. Lindu, sugulane sulle, Laulus hinge lendu viin! Õhk ja kodu, omad mulle- Halvand tiiba nutan siin! Personifikatsioon-kodus kiidab kullakeel, Õhud hõiskavad ülevel, Epiteet-tarka tiivuline Sinu külge Igatsus Südame ma kinni köitnud Ikka täidad minu mõtte, sinu külge ,isamaa! Igatsetud isamaa!
Kodu Linnu lennul Meil aiarne tnavas, Lenda, lenda linnukene, kui armas oli see! leia lahket isamaad Kus kasteheinas plvini Ttta, tarka tiivuline, me lapsed jooksime. kuni kodu ktte saad! Kus ehani ma mngisin Peidupesa psastikus kll lille, rohuga, kodus kiidab kullakeel; Kust vanataat ke krval mind laulu sula snumikus ti tuppa magama. hud hiskavad level. Kll le aia tahtsin siis Lindu, sugulane sulle, ta kombel vaadata. Laulus hinge lendu viin! ,,Laps, oota kostis ta, see aeg hk ja kodu, omad mulle on kiir kll tulema. Halvand tiiba nutan siin! Aeg tuli. Maa ja mere peal silm mnda seletas- ei pool nii armas olnud seal
Aeg tuli. Maa ja mere peal silm mõnda seletas ei pool nii armas olnud sealkui külatänavas! ,,Ja õues on kevade" Ma seisan kasepuu varjul üks üksik leheke ta ladvalt närtsides langeb Ja õues on kevade. Miks, süda ,nii valjult tuksud? Vait, vait, ära värise! Nad leinalaulu sul laulavad ja õues on kevade! ,,Linnu lennul" Lenda, lenda linnukene, leia lahket isamaad! Tõtta, tarka tiivuline, kuni kodu kätte saad! Peidupesa põõsastikus kodus kiidab kullakeel; laulu sula sõnumikus õhud hõiskavad ülevel. Lindu, sugulane sulle, Laulus hinge lendu viin! Õhk ja kodu, omad mulle Halvand tiiba nutan siin! ,,Sinu külge" Südame ma kinni köitnud sinu külge, isamaa! Sinu surmal tahan surra, sinu elul elada! Kus ma käinud, mida näinud, mida õppind kuskil pool: sulle kõike kasvatanud kasuks seda hinge hool! Südame ma kinni köitnud sinu külge, emakeel! Ikka sinu hõbehelin heliseb mu kõrva eel! Kümme keelemurret kärsi
Personifikatsioon- Silm mõnda seletas Linnu lennul Lenda, lenda linnukene, Võrdlus- leia lahket isamaad! Ei poolt nii armas olnud seal Tõtta, tarka tiivuline, kui külatänavas! kuni kodu kätte saad! Peidupesa põõsastikus kodus kiidab kullakeel; laulu sula sõnumikus õhud hõiskavad ülevel. Lindu, sugulane sulle, Laulus hinge lendu viin! Õhk ja kodu, omad mulle- Halvand tiiba nutan siin!
annaabi.ee 
