vägivaldselt omandanud maa. Talupoegade niigi suur võlakoormus kasvas veelgi. Kelle huve kaitses selline maareform? Igal juhul mitte eesti talupoja omi! Oma valitsemise algperioodil pööras Eesti kodanlus peatähelepanu tsaari-Venemaa majandussüsteemis välja kujunenud tööstuse säilitamisele ja edasiarendamisele. Selle eesmärgiga kulutati ka suurem osa Tartu rahulepingu alusel Nõukogude Venemaalt saadud 15 miljonist kuldrublast. 1923. a. puhkenud majanduskriisi käigus katkestas oma tegevuse enamik tööstusettevõtteist ilmsiks tuli tööstuse eelisarendamise võimatus. 1924. a. võeti kurss põllumajanduse eelisarendamisele ja valitsevad ringkonnad püüdsid nüüd kujundada põllumajanduse Eesti majanduse määravaks tootmisalaks. Põllumajandustootmise aluseks sai deklaratsioon põllumajanduse nn "taanistamise" kohta, s.t.
Eesti Pank oli nii laenu- kui ka emissioonipank ilma kullaklauslita, mis töhendab, et laenu andmise vajadusel võis pank lihtsalt raha juurde trükkida. Eesti Pank laenas üle oma tegelike võimaluste ja laenu tagasi saamine osutus raskeks. Vältimaks ulatuslikke pankrotte, pidi pank laene veelgi juurde andma ning selle jaoks raha juurde trükkima. Pank alustas ka kullatagavarude realiseerimist. 1920ndate alguseks oli Venemaalt iseseisvumisega saadud 15 miljonist kuldrublast säilinud vaid 2,5, vajalikud reformid. Saadi Inglise pankadest välislaen, mille abil korraldati ümber Eesti pangandus ja rahandus. 1928 hakkas kehtima eesti kroon, mis seoti Rootsi krooniga. Rahareformiga seoses viidi läbi ka Eesti Panga reform, see muudeti aktsaiapangaks. Laenud jaotati kolem rühma: 1. pikaajalised(A-liik), mille Eesti Vabariik välja ostis ja andis pikalaenupangale 2. uuele põhikirjale mittevastavad(B-liik), jäid eesti Panka Eesti Vabariigi vatutusel 3
Marga väärtus välisvaluutade suhtes langes, taaskäivitus inflatsioon. See oli õige mõjukatele majringkondadele väga kasulik. Laenu oli ju võetud marga kõrge kursi puhul. Mida rohkem kurss langes, seda vähem oli vaja tegelikult tagasi maksta. Väidesti, et inflatsiooni suurendamine on valitsuses esindatud rikkurite isiklikes huvides. Välitmaks riigi rahanduslikku kokkukutsumlist, andsis Georg Vestel Eesti Pangale loa müüüa oma kullavarud. 1923 aasta lõpuks jäi 15 000 kuldrublast järele 2,5 miljonit. Selline majpoliitiline tegevus saigi Pätsi II valitsusele saatuslikuks. Otto stradman pidas RK-s kõne, kus süüdistas valitsust vales majpoliitikas. Süüdistas ka Vestelit, et ta on Eesti Panga kullavarude müümise loa salaja andnud. Märtsis 1924 astus valitsus tagasi. Sisepoliitilises mõttes kujunes väga kummaline situatsioon. Põllumeeste kogud, keda peeti süüdlaseks majkriisi tekkimises, jäi järgmisest valitsusest kõrvale
Juhtrolli maj poliitika kujundamisel mängis rahaminister Georg Vestel ja teedeminister Karl Ipsberg. Häda oli ennekõike selles, et valitsus teadlikult distantseerus maj protsesside juhtimiselt ja andis vabad käed eraettevõtjatele. Maj vabaduse ja riigipoolse tagasitõmbumisega mindi liiale (vt eespoolt majanduskriis). Välitmaks riigi rahanduslikku kokkukutsumlist, andsis Georg Vestel Eesti Pangale loa müüüa oma kullavarud. 1923 aasta lõpuks jäi 15 000 kuldrublast järele 2,5 miljonit. Selline majpoliitiline tegevus saigi Pätsi II valitsusele saatuslikuks. Otto stradman pidas RK-s kõne, kus süüdistas valitsust vales majpoliitikas. Süüdistas ka Vestelit, et ta on Eesti Panga kullavarude müümise loa salaja andnud. Märtsis 1924 astus valitsus tagasi. Sisepoliitilises mõttes kujunes väga kummaline situatsioon. Põllumeeste kogud, keda peeti süüdlaseks majkriisi tekkimises, jäi järgmisest valitsusest kõrvale
annaabi.ee 
