seal ei kohta ühtegi kängurut. See-eest võib sealt leida erinevaid vallabi-liike. Lõuna-Austraalias Flinders Rangesis võib kohata kollajalgset kaljuvallabit (yellow- footed rock wallaby), pildile on jäänud Tasmaanias Bruny saarel elutsev haruldane valge vallabi. Koostas: Erik Salm Kukkurloomad Sissejuhatus Sellesse kirevasse loomarühma kuulub ligikaudu 270 liiki, kes elavad Austraalias, Uus-Guineas ja selle lähedastel saartel ning Lõuna-Ameerikas. Kõige väiksem kukruline, Pilbara ningauis, võib kaaluda ainult 2g, suured kängurud aga kuni 90 kg. Kukkurloomade sigimine erineb teiste imetajate omast. Imetilluke väljakujunemata poeg jätkab pärast sündi arengut ema kukrus. Väikestel kukkurloomadel, näiteks Lõuna-Ameerika opossumitel, pole tõelist kõhukotti. Hiliskriidiajastul elas kukkurloomi kogu maailmas, nad olid kuni härjasuurused loomad. Sigimine Enamiku imetajaliikide järglased arenevad emaslooma emakas, kus nad saavad toitu platsenta kaudu
Nad ronivad vaevata mööda järske nõlvu ning ületavad kindlalt ka mitme meetri laiuseid kuristikke. Kaljukänguru pikkus on 50-80cm. Tema saba pikkus on 40-70 cm ja kaalub 9 kilo. (Parish 2005:46) Põõsasvallabid pole suured loomad. Nende keha pikkus on 30-60 cm ja kaaluvad 2- 5kg. Kuigi nad oma liigikaaslasi ei väldi, elavad nad vihmametsades harilikult erakuelu. Toituvad eelkõige taimedest. (Parish 2005:40) Kvokka on kuivades põõsastikes elutsev kukruline. Ta on ainult roti suurune. Kängurutel on poeg karvatu, pime ning kurt. Pärast sündimist ronib kängurupoeg esijäsemete abil ema kukrusse. Ta kulgeb mööda rada, mille ema on eelnevalt keelega üle limpsinud. Kukkur peidab endas piimanäärmeid, kaitseb poega kuuekuulise toitmisperioodi ajal ning pakub talle kaitset veel mitu kuud hiljemgi. (Parish 2005:37) 1.2.2. Sugukond: Vombatlased
nokkloom ja sipelgasiil. Kõrgemaist imetajaist elab Austraalias peale dingo närilisi ja käsitiivalisi. Ka linnustik sisaldab rohkesti endeemseid liike nagu emu, mustluik, kakaduu jt. Kõik Austraalias kasvatatavad kodu loomad on eurooplaste toodud. Metsistunud küülikud on tekitanud suurt kahju karjandusele. Kukkurloomad Sellesse kirevasse loomarühma kuulub ligikaudu 270 liiki, kes elavad Austraalias, Uus-Guineas ja selle lähedastel saartel ning Lõuna-Ameerikas. Kõige väiksem kukruline, Pilbara ningauis, võib kaaluda ainult 2g, suured kängurud aga kuni 90 kg. Kukkurloomade sigimine erineb teiste imetajate omast. Imetilluke väljakujunemata poeg jätkab pärast sündi arengut ema kukrus. Väikestel kukkurloomadel, näiteks Lõuna-Ameerika opossumitel, pole tõelist kõhukotti. Hiliskriidiajastul elas kukkurloomi kogu maailmas, nad olid kuni härjasuurused loomad. Enamiku imetajaliikide järglased arenevad emaslooma emakas, kus nad saavad toitu platsenta kaudu
Koaala on esmaklassiline ronija ja võib elada mitu aastat puude otsas maapeale laskumata. võib elada mitu aastat puude otsas maapeale laskumata. Koaaladel on teravad küünised ja nad suudavad klammerduda ka täiesti sileda puukoore külge ning ronida üles toidu poole. Koaalad võivad kasvada kuni 85 cm pikkuseks. Ta magab keskmiselt 18 tundi ööpäevas. Koaala on suurepärane ujuja. Kui ta veest välja tuleb, siis lakub ta oma kasuka kuivaks ja neelab selles olnud vee alla. Koaala on kukruline ja toitub ainult teatud liiki kummipuu- või eukalüptilehtedest, mida sööb mõnikord kuni 1 kg päevas. Eluks vajaliku vee saab toidust. Emastel koaaladel on korraga üks järglane. Koaalabeebi jääb emaslooma kukrusse kuueks kuuks, ta areneb seal nisast emapiima imedes. Edasi kannab ema teda aasta jooksul seljas. 20. sajandi alguses kütiti koaalasid nende hõbehalli karusnaha pärast. Tänapäeval on see loomaliik kaitse all, kuid on siiski väljasuremise ohus.
annaabi.ee 
