sirbid, savinõud, niinest vakad, käsikivid, konksadrad jpm. Muistsete soome-ugri hõimude kultuurile olid omased kujutlused úamaanist ehk nõiast, kes võis oma erakordse hingejõuga mõjutada (nõiduda). Oli kujutlus ka vägevatest loomadest, keda austati inimeste esivanematena ja kelle hingi tuli lepitada nende tapmise puhul (nagu Põhja rahvaste karutapmise rituaalid). Keskne koht muistses usundis oli surnutekultusel. Surnute hauatagust elu kujuteldi jätkuvat samasugusena nagu maapeal. Et surnuid arvati olevat vallanud mingi kuri jõud, siis neid kardeti, aga lahkunud omastena ka armastati ja austati ning püüti lepitada ja nende heatahtlikkust pälvida hauapanustega või kalmule toitu tuues ja seal nendega koos süües või neid koju ühisele ohvrisöögile kutsudes (hingedeaeg). Alates II a.t. e.m.a. , kui läänemeresoome hõimud läksid rändkalastuselt ja jahinduselt üle aleviljelusele ja lõpuks
See oli orkestra (sellest tuleb meie "orkestri" nimetus). Orkestra taga kõrgendikul oli teine plats, kuhu riputati üles dekoratsioonid. See oli lava (kreeka keeles "skene"). Siin hakkasid pärastpoole esinema näitlejad, kuna koor jäi orkestrasse. 1.3 Antiikteatri näitlejad Kreeka näidendeist võisid osa võtta ainult mehed. Seepärast täitsid ka naisteosi mehed. Tragöödias esinesid näitlejad pikkades, eredates, rikkalikkudes rüüdes. Komöödias, milles kujuteldi tavaliste inimeste elu, esinesid näitlejad lihtsates rõivastes. Esinemise puhuks pandi ette suured eredavärvilised teravate näojoontega ja pärani avatud suuga maskid. Seda tehti selleks, et alla kriipsutada näitleja näoilmet. Peale selle esinesid näitlejad nõndanimetatud koturnides - kõrgete kontsadega või koguni kõrgete taldadega kingades, et näitlejaid võiksid näha kõik pealtvaatajad. 5 2. Teater tänapäeval
Keemilised elemendid ja nende tekkelugu Tänapäeval tuntakse 112 erinevat elementi. Neist on looduses kindlaks tehtud 92, seega 20 on valmistatud tehislikult. Teadusajaloo andmeil hakati esmalt uurima tahkeid aineid, sest neid on kõige kergem käsitseda ja enamasti on neil ka iseloomulik värvus. Sellele järgnesid vedelikud, mida kõiki seostati veega. Kõiki gaase kujuteldi algul õhu eri liikidena, nagu vedelikke eri vetena. Iga keemilise elemendi avastamisega kaasnes väga palju laboratoorseid katseid. Ma üritan mõnest siin rääkida. Vesinik(H) - meile tuntud element on ka ühtlasi kõige kergem gaas. Paljud alkeemikud on täheldanud, et kui metalle töödelda happega, eraldub mingi gaas, mis põhjustab sageli plahvatusi. N. Lemery kirjeldas nn. "põleva õhu" saamist raua ja väävelhappe reageerimisel
maksuline. Kuid et kindlustada kõigile kodanikele, sõltumatult nende materiaalsest olukorrast, võimalust külastada teatrit, andis demokraatia Periklese ajastust alates igale huvitatud kodanikule toetusraha sissepääsumaksu ulatuses ühe päeva jaoks, IV sajandil aga kõigi kolme päeva jaoks. Suured Dionüüsiad (märtsis-aprillis) kestsid kuus päeva. Esimesel päeval toimus pidulik paraad ehk rongkäik Dionysose kuju ühest templist teise üleviimiseks, ja jumalat kujuteldi juuresviibivana luulevõistlustel, mis hõivasid ülejäänud osa pidustustest. Teine ja kolmas päev olid pühendatud lüüriliste kooride ditürambidele ja tantsuvõistlusele; kolm viimast päeva dramaatiliste mängudele: tragöödiate võistlusele. V sajandi Ateenas peeti Dionysose auks rida pühi (eriti suuri pidustusi peeti neljal korral aastas: Väikesed dionüüsiad detsembri lõpus, Lenea ehk lenaiad jaanuaris-veebruaris,
noole- ja harpuuniotsad, mõõgad, nooled, sirbid, savinõud, niinest vakad, käsikivid, konksadrad jpm. Muistsete soome-ugri hõimude kultuurile olid omased kujutlused amaanist ehk nõiast, kes võis oma erakordse hingejõuga mõjutada (nõiduda). Oli kujutlus ka vägevatest loomadest, keda austati inimeste esivanematena ja kelle hingi tuli lepitada nende tapmise puhul (nagu Põhja rahvaste karutapmise rituaalid). Keskne koht muistses usundis oli surnutekultusel. Surnute hauatagust elu kujuteldi jätkuvat samasugusena nagu maapeal. Et surnuid arvati olevat vallanud mingi kuri jõud, siis neid kardeti, aga lahkunud omastena ka armastati ja austati ning püüti lepitada ja nende heatahtlikkust pälvida hauapanustega või kalmule toitu tuues ja seal nendega koos süües või neid koju ühisele ohvrisöögile kutsudes (hingedeaeg). Alates II a.t. e.m.a. , kui läänemeresoome hõimud läksid rändkalastuselt ja jahinduselt üle
annaabi.ee 
