Paljud tava-ja kirjeldused Voodoo veendumuste võib tunduda meile nagu päevakorras ebausk, aga siis, kujutage ette, uskumused kristlus inimestele, kes ei tea sellest midagi. Voodoo on maailma vanim religioon ja see on kindlasti üks neist, mida ka meil sobiks tundma õppida, eriti sellepärast, et meie senine teadmistepagas selles osas pärineb vaid Hollywoodi filmidest. Paljud inimesed peavad voodoo süngete nõidade tegevuseks, kes valmistavad zombisid, torkavad oma vaenlasi kujutavatele nukkudele nõelu kõhtu ja saadavad inimestele kurje needusi. See arvamus on tekkinud eelkõige meil senini liikunud Hollywoodi filmide põhjal, kus voodoo sellisena kujutatakse. Tegelikult aga on voodoo religioon, kus usklikud austavad oma jumalaid ja surnud esivanemaid, tuues neile väikesi ohvreid ning pidades religioosseid pühi, kus tehakse ka mitmesuguseid usuga seotud rituaale. Muidugi eksisteerib selle religiooni raames (nagu kõigis teisteski uskudes) ka nõidus. Tervendatakse
ning ainult ühele jalale toetudes. Sellises asendis oleks marmorskulptuur kaotanud tasakaalu või lihtsalt murduma hakanud. Tema suurimaks saavutuseks peetakse keerulise pronksivalu tehnika kasutuselevõttu. Ta töötas pronksiga paremini, kui ükski teine Vana-Kreeka skulptor. Enamus Myroni töödest kujutasid jumalaid, kangelasi ja elulähedasi loomi, kuid tema parimad tööd hoopis võimsaid sportlasi. Kõik ta sportlaste skulptuurid olid märkimisväärsed tänu oma liikumist kujutavatele poosidele ning realistlikele pinges kehadele Kettaheitja-Discobolus on Myroni kuulsaim töö. See valmis umbes 460-450 aastat eKr ja on üks Vana-Kreeka Klassikalise perioodi silmapaistvamaid skulptuure. See kujutab kettaheitjat ning nagu enamus skulptuure tol ajaperioodil oli ka kettaheitja kujutatud alasti, sest nii tundus kuju eriti realistlik ja looduslähedane. Eriti märkimisväärseks teeb selle kuju kettaheitja poos
Seljatoega tooli nimetati kateedriks ning majaperemehe istet nimetati soliumiks. See valmistati käetugedega kõrgete jalgadega ning rikkalikult kaunistatud seljatugi ulatus istuja õlgadeni. Eriline oli kokkupandav tool, mille prototüübi leiame juba Egitusest. Tuntakse ümara ja neljakandilise kujuga laudu. Ümara kujuga lauad kinnitusid looma käppi kujutavatele kolmele jalale. Neljakandiliste laudadele valmistatijalgade asemel kinnised otsapaneelid, mis olid kaunistatud. Lauaplaate jaotati mustri järgi lainelisteks, tähnilisteks, tiigrilaigulisteks, paabulinnu sulisteks jne. Vähem rikkad inimesed rahuldusid vineeritud lauaplaatidega. Voodite karkass tehti suuremalt osalt kilpkonna või elevandi luuga inkrusteeritud puidust. Kreeka nimetust kline kandval asemel lamati söögiaegadel. Trikliiniumiks nimetati kombinatsiooni, kus
arengut ligi 300 aasta vältel. Maalidele iseloomulikuna toob Vaga välja, et suuremalt jaolt oli tegu koloreeritud lihtsates heledates toonides joonistustega, kusjuures harilikult olid meesfiguurid kujutatud tumedates ja naised heledates toonides. Üldine laad olevat võrdlemisi elav, kuid kahjuks tihti maneerlik või isegi abituseni burleskne. Lisaks Kangilaski ja Alpatovi käsitlustes väljatoodule mainib ta, et lisaks rõõmu kujutavatele maalidele leidus ka mütoloogilisi pilte, mille hulgas sageli oli kujutatud ka allmaailma ja seda eriti süngel ja õudsel viisil. (Vaga 1999: 105) Süngete hauamaalingute tekke põhjuseid on analüüsinud ka Jansen. Ta (Janson 1995: 168) toob välja, et süngete surmainglite ilmumine hauamaalidele on etruski kunsti hilisem nähtus ja ta seostab seda klassikalise kreeka kunsti mõjudega. Sellega kaasnes ka tõsine uskumuste muutumine
modernistlikule "lapse kunsti" standardile vastava pildi loomisega. Nende joonistamine on sageli kõigest üks osa semiootilisest protsessist, kus oluline tähendus on ka helidel, zestidel ja sõnadel. Selles kontekstis on õpetaja võime aktsepteerida neid pilte, pigem aktiivsete sündmuste, kui objektidena, mida saab riputada lastehoiu või eelkooli klassi seinale, aitab lastel mõista selle unikaalse mitmekülgse kujutamise süsteemi väärtust ja näha seda, kui alternatiivi teistele kujutavatele tegevustele, kus Lääne kultuuri sügavalt juurdunud mugavuses, peavad pildid seisma üksi ja enda eest. Samamoodi arusaamine sellest, et dünaamilise loo rääkimine, võib nõuda, et laps kasutaks erinevaid pildi loomise vahendeid, kirjeldamaks jõupingutust, suurem kujutamisvõimaluste valik võib muutuda sotsiaalselt julgutamist ja valideerimist (Kindler 1999).( Similarly, understanding that telling of a dynamic story may require a child to use different
annaabi.ee 
