mistõttu on sealne kultuurilugu teistele sama regioon maile sarnane. 1919. aastal asutati Tartusse kõrgem Kunstikool Pallas, mis oli 20.-30. peamine kujundav kunsti õppeasutus. 1920. aastate kunstis on tunda saksa sõjajärgse ekspressonismi mõjusid, mis oli enamasti mõõdukas,pehmunud ja dekoratiine. 1930.aastate kunstnikke võib suures osas jaotada kolmeks: silmarõõmu-maalijad; need, kes olid otseselt seotud Pariisi kusti ja maitsrega; vaesema rahva elu kujutajad ja rõhutatult eestilike mtiivide kasutajad. Esimene Nõukogude okupatsiooni aasta põhjustas eesti kunstis väiksemaid muutusi kui eesti ühuskonnas. Uue valitsuse eesmärk oli kunstnikke näiliselt olukorraga lepitada ning seeläbi rahvastki rahustada. Riigi rahaga telliti võimudele meelepärase temaatikaga kunsti ja igasuguste miitingute-rongkäikude kujundusi, samas jagati raha poliitiliselt neutraalsetele kunstnikele. Sõja puhkemine lõhestas eesti rahva
Viiralt õppis Pallases ning veel täiendas ennast pikemalt Pariisis. Pariisi kunst mõjutas teda väga palju. 1930. aastate lõpus pöördus Viiralt realistliku kujutamisviisi poole. ''Kabaree'' ja ''Põrgu'' suurteosestes elas edasi ekspressionismilähedane pateetika ja kriitiline vaim. Mõni aasta hiljem hakkas ta kujutama realistlikult ning rahulikus ja helges meeleolus loodust ja inimesi. 1930. aastate kunstnikke võib suures osas jaotada kolmeks: silmarõõmu-maalijad; vaesema rahva elu kujutajad ja rõhutatult eestilike motiivide kasutajad. Esimest tüüpi kunstnike peaeesmärgiks oli pakkuda nägemisnaudingut meeldivast motiivist ja kaunist maalilisest teostusest (Adamson-Eric, Karin Luts, Karl Pärsimägi). Nemad olid ka kõige otsesemalt seotud Pariisi kunstiga. Teist tüüpi kunstnikud valisid motiiviks vaesema rahva elu, mida kujutasid solidaarsustundega, aga realistlikult ja asjalikult (Andrus Johani, Nikolai Kummits, Kaarel Liimand)
Eesti kunsti oli omaks võtnud rahvusvahelise kunstipealinna, Pariisi arengurütmi. Sajandivahetus tõi Eestisse postmodernismi ja rahvusromantika. Nähes impressionismi tõusu Pariisis, tundis siinnegi kunstnikkond selle vastu huvi, vähe hooliti sürrealismist ja abstraktsionismist. 1930. aastate kunstnikke võib suures osas jaotada kolmeks: silmarõõmu-maalijad; need, kes olid otseselt seotud Pariisi kunsti ja maitsega; vaesema rahva elu kujutajad ja rõhutatult eestilike motiivide kasutajad. Eesti ekspressionismi kunstnikke hulka kuulus ka Konrad Mägi. Ta oli 20. sajandi alguskümnendite värvitundlikumaid eesti maalijaid, kes kujundas oma käsitluslaadi kaasaja moodsa kunsti mõõdukaid suundi tõlgendades. Tema lemmikvärv oli kaadmiumpunane. Looduse kujutajana oli ta suuresti mõjutatav motiivist, uued loodusmuljed põhjustasid stiili muutumise ja panid aluse uuele loomejärgule. Alati pani Mägi maalidele ka taevast.
radikaalsust pehmendavad ja nende vormiuuendusi dekoratiivselt tõlgendavad. Esindatud oli ka kubismist lähtunud konstruktivism. Eesti kunst oli omaks võtnud rahvusvahelise kunstipealinna, Pariisi arengurütmi. 1930. aastaid iseloomustab avangardi suhteline taanduminevõi taltumine ning kompromiss loodust jäljendava kunstiga. 1930. aastate kunstnikke võib suures osas jaotada kolmeks: silmarõõmu-maalijad; need, kes olid otseselt seotud Pariisi kunsti ja maitsega; vaesema rahva elu kujutajad ja rõhutatult eestilike motiivide kasutajad. 1920. aastate algupoolel pärinesid eesti kunsti peamised eeskujud Saksamaalt, kus näiteks Berliini dada oli veel palju radikaalsem ja tormilisem. Saksa ekspressionismiga olid seotud mitmed eesti kunstnikud. Vanematele kunstnikele nagu Triik ja Mägi valisid sõjaeelse, romantilisema ja värviküllasema ekspressionismi. Tüüpiline 1920. aastate ekspressionistlik maalikunstnik oli Peet Aren
Poeesia. 20. aastatel oli usbeki kirjandus juhtivaks zanriks kujunenud poeesia. Poeesias olid veel tuntavad usbeki ja pärsia-tadziki klassikalise poeesia mõjud. See avaldus enam vanade luulevormide kasutamises, armastuse ülistamises, prohvetite paljastamises, eriti Hamza Hakimzade Nijazi (1889-1929) Sadriddin Aili gaseelides. Nn peavoolu peamisteks teemadeks oli sotsialistliku tegelikkuse, revolutsiooni saavutuste ülistamine. Selle parimad kujutajad olid noored poeedid Aibek (1905-68), Gafur (1905-66), Guljam, H. Alimdzan (1909-44), kes kasutasid Majakovski. mõjul ka vabavärssi. Esimest korda ilmusid usbeki poeesiasse sõjalaulud. 1930. aastatel oli poeesias peamine teema sotsialismi ülesehitustöö. Kui eelnevatel sajanditel oli poeesias käsitletud vaid töö kurnavust, siis nüüd oli juttu vabastavast, rõõmustavast tööst. Töö teema jõudis ka armastuslüürikasse. Kui enne oli lüürikas kohatu rääkida kangelanna
annaabi.ee 
