inimasustusega piirkondi. Siin tekkisid ja saavutasid oma võimsuse Egiptus, Kartaago, Vana- Kreeka ja Vana-Rooma. Siin kohtusid ja põimusid õhtu- ja hommikumaa tsivilisatsioonid. Aastatuhandeid kestnud tihe asustus, maaharimine ja karjakasvatus on kujundanud Vahemere ümbrusse poollooduslikud maastikud. Metsade raiumise, puude põletamise ja karjakasvatuse tagajärjel tekkinud maastikke Vahemere ümbruses nimetatakse erinevalt. Näiteks Ibeeria poolsaare ja Lõuna-Prantsusmaa igihaljaid kuivalembeseid põõsastikke kutsutakse makjaks; Apenniini poolsaare kooslusi tuntakse gariigina; Vahemere idapoolses osas olevad heitlehised kuivalembesed põõsastikud on aga sibiljakid. Kogu Vahemere maade kultuurmaastikus vahelduvad ulatuslikud karjamaad õlipuusaludega. Lähistroopilise kliimavöötme kuumad ja põuased suved on sobivad viinamarja kasvatamiseks. Sellepärast on vahemeremaad maailma tuntumad veinitootjad. Samas on suvine kuivus maaviljeluse probleemiks. Karjakasvatus on
Segu suhe antud ruumalas leiduva veeauru massi suhe kuiva õhu massi Taandatud veekihi paksus H (mm) näitab kogu veearu hulka atmosfääris vertikaalses ulatuses. Õhuniiskus on õhus olev veeaurusisaldus. Õhuniiskus sõltub paljudest teguritest. Neist olulisimad on päikesekiirgus ja geograafilise piirkonna hüdroloogiline reziim. Õhuniiskus mängib olulist rolli taimkattevööndite tekkimises, näiteks madala õhuniiskusega alal on palju kuivalembeseid taimi (kserofüüdid). Õhuniiskuse karakteristikuid Õhuniiskust iseloomustab hulk karakteristikuid: · absoluutne niiskus · eriniiskus · veeauru osarõhk · kastepunkt · suhteline niiskus Absoluutne niiskus ehk absoluutniiskus on vee sisaldus mingit aines. Mõõdetakse tavaliselt grammides kuupmeetri kohta (gaasides) või grammides 100 grammi kohta niiske aine juhul.
aastamiljonite jooksul tekkinud kivisüsi. Säilinud sõnajalgtaimed on rohttaimed, millest vaid väiksele osale on iseloomulik puukujuline või mitmeid meetreid pikk roomav või roniv vars. Kaasajal esineb üle 12 000 liigi erinevaid sõnajalgtaimi. Sellegipoolest on sõnajalgtaimed senini väga mitmekesisised oma vormide ja erinevate kasvukohtade poolest. Sõnajalad kasvavad maapinnal, kaljudel, puudel ja veekogudes (põhjas või pinnal ujuvad). Nende hulgas on niiskuslembeseid ja kuivalembeseid, ränikivilembeseid ja lubjakivilembeseid, sipelgalembeseid ja neidki, mille elutsüklis on tähtis tuli. Praegused sõnajalgtaimed on levinud kõigil mandritel troopilistest kõrgmäestikest kuni arktikani, kuid suurem osa neist eelistab siiski sooja ja niisket kliimat. Ligi 80 % kõikidest sõnajalgtaimedest kasvab troopikas. Sõnajalgtaimedel eristatakse kolme erinevasse arenemissuunda kuuluvat võsutüüpi:
1. LOOMETSADE TÜÜBIRÜHM Loometsad kasvavad õhukestel huumusrikastel karbonaatsetel muldadel, mis on kuju- nenud massiivsel pael või selle murenemisel tekkinud rähal. Ehkki reljeefi nõgudes võib ajuti niiskust olla taimede kasvuks piisavalt, on sellised mullad põua ajal kergesti läbikuivavad. Seetõttu saavad siin kasvada taimed, mis taluvad suvist kuivaperioodi kahjustusteta. Hõre puurinne varjutab alustaimestikku vähe ning seetõttu leiame loometsades kõrvuti kasvamas kuivalembeseid taimi - leesikas, kassikäpp, nõmm-liivatee ja lubjalembeseid niidutaimi - lubikas, angerpist, hobumadar, nurmenukk, aga ka laialehiste viljakate muldadega metsade taimi - sinilill, ussilakk, longus helmikas, sulg-aruluste. Loometsad on Eestis levinud saartel, Loode- ja Põhja-Eesti paealadel. Eesti metsadest moodustavad loometsad 3%. Puistute tootlikkus on madal, III IV boniteet. Looduslikult kasvavad siin peamiselt männikud. Loometsades eristatakse kolm kasvukohatüüpi. 1.1
annaabi.ee 
