Luule 1956-1985 1. Mis iseloomustab sulaaega kirjanduses? 1950-ndate aastate lõpus tekkisid esimesed väikesed võimalused suhelda välismaaga. Vaimseid väärtusi pakkus tõlkekirjandus, mille avaldamisel sai keskse rolli 1957. a algatatud raamatusari ,,Loomingu raamatukogu". 1958 asutati ajakiri ,,Keel ja kirjandus", 60-ndatel pakkus väärtkirjanduslikku lugemist ka ajakiri ,,Noorus" 50-ndate lõpust saab rääkida üldisest kultuurihuvi tõusust. 2. Mis iseloomustab seisakuaega kirjanduses? Seisakuajal, 70-ndate lõpul hakkasid taas levima põrandaalused almanahhid, levisid noorsoorahutused. Seisakuajal ei olnud kirjanduselu enam nii tormiline. ,,Loomingu raamatukogu" ja ,,Noorus" kaotasid oma senise tähtsuse. Peamisteks kirjanduslikeks kanaliteks olid ajakirjad ,,Looming" ning ,,Keel ja kirjandus" ja ajaleht ,,Sirp ja vasar". 3. Millised luuletajad tulid 1950-1960 kirjandusse? Jaan Kross, Uno Laht, Ellen Niit, Ain ...
“tõeline,“ “püha,” “taevas,” “valgus,” “sära,” “jumal,” “igavik,” “ime.” Armastus omandab järk – järgult sakraalse tähenduse ning üleneb puhtisiklikust tundest olemist korrastavast eetiliseks printsiibiks. Kareva luule teisenes taas natuke 1980. aastate lõpus. Ei kadunud müstikahuvi, ei kadunud armastuseteema, aga liikuvamaks oli muutunud keel: lisandunud oli kõlamänge ja sõnade kuhjamisi. Aina julgemini kirjutab Kareva ka vabavärssi. Huvitamates luuletustes (kogus „Maailma asemel,“ 1992 jm.) on Kareva endiselt suurte teemade sõnastaja, aga seejuures ka suurejooneliste mütoloogiliste maailmade kujutaja – seesuguste maailmade, kus julgelt segunevad uni ja reaalsus. Sakraalsus omab Kareval ka kaalukamat tähendust: paljusid tema tekste on võimalik lugeda otseselt religioosse ilmutuse väljendusena või selle poole püüdlemisena. See ilmutuslikkus
tähtsaks saavad näiteks "tõeline," "püha," "taevas," "valgus," "sära," "jumal," "igavik," "ime." Armastus omandab järk järgult sakraalse tähenduse ning üleneb puhtisiklikust tundest olemist korrastavast eetiliseks printsiibiks. Kareva luule teisenes taas natuke 1980. aastate lõpus. Ei kadunud müstikahuvi, ei kadunud armastuseteema, aga liikuvamaks oli muutunud keel: lisandunud oli kõlamänge ja sõnade kuhjamisi. Aina julgemini kirjutab Kareva ka vabavärssi. Huvitamates luuletustes (kogus ,,Maailma asemel," 1992 jm.) on Kareva endiselt suurte teemade sõnastaja, aga seejuures ka suurejooneliste mütoloogiliste maailmade kujutaja seesuguste maailmade, kus julgelt segunevad uni ja reaalsus. Sakraalsus omab Kareval ka kaalukamat tähendust: paljusid tema tekste on võimalik lugeda otseselt religioosse ilmutuse väljendusena või selle poole püüdlemisena. See ilmutuslikkus erineb reeglina
Kareva loomingus saab eristada kolme etappi. Esimene neist on kõige lühem ja avaldub peamiselt esikkogus ,,Päevapildid", 1980. aastatel sidus Kareva oma luules armastust ning müstilisi elamusi eetiliste seisukohtadega (,,Vari ja viiv") Kareva luule teisenes taas natuke 1980. aastate lõpus. Ei kadunud müstikahuvi, ei kadunud armastuseteema, aga liikuvamaks oli muutunud keel: lisandunud oli kõlamänge ja sõnade kuhjamisi. Aina julgemini kirjutab Kareva ka vabavärssi. XII PILET 1. ,,Isa Goriot" teose sisu, põhiprobleemid, idee 2. Valida üks 2 temaatika vahel: a) Iseloomusta modernismi võrdluses postmodernismiga. Proosa uuenduslikkus: sisemonoloog, eksistentsiaalsus, võõrandumine, grotesk. b) Iseloomusta 20.saj eesti draamat üldiselt ja analüüsi oma valikul 1 vastava autori näidendit: E. Vilde, A. Kitzbergi draamad, O. Lutsu külakomöödia. Tammsaare psühholoogilised draamad
annaabi.ee 
